Alveri luule on jõuline, selge, vahe. Ta on kindel ja haarav. Aus. Olen sageli mõelnud, kust on Betti Alver saanud sellise enesekindluse, usu endasse, et ta ei murdunud pikkadel painavatel aastatel ning suutis jääda truuks iseenesele ja oma kutsumusele.
Olles lapsepõlves tunda saanud inimlikku soojust, uskus ta siiralt õiglusesse ega suutnud mõista, miks maailm neist reegleist sageli kinni ei pea.
Küllap ta tajus, et peab jääma ise inimeseks, kellele võib kindel olla, sest muutlikel aegadel oli kerge kaotada kindlustunne ning peaaegu võimatu jääda puutumatuks ja puhtaks. Aeg surus kõigele/kõigile peale oma vormi, vaid sisemine tugevus jättis osa neist selle mõjualast väljapoole. Või pigem ? voolis nende endi, loojate jälje nähtavaks.
??et iial ei alga julm lobisev sajand,/ et iial ei alga must marduse aasta,/ et surutud südant leinad ei laasta,/ et ka painatud elu ei paadu, ei pleegi,/ et me suuri surnuid ei kamanda keegi? ? nii püstitas Alver lootuse. Läbi eituse.
?Betti Alver väljendab EITUST! Ta väljendub eituse kaudu. Aga mida ta sealjuures JAATAB?! Mida jaatan mina, selle näituse autor? /…/ Mis toimub meie ühiskonnas ja inimsuhetes õigupoolest täna? Kas on midagi muutunud,? küsib Kaire Nurk.Kohtumine Alveriga äratas temas soovi teha maalid, mis jaatavad, ? mis nimetavad ja ülendavad neid väärtusi, mida jaatada. Need on üldinimlikud väärtused, mida jaatab ka kunstnik ja mis on olulised arvatavasti ka inimesele, kes näitust vaatama tuleb.
Loojad loomisestKaire uus tutvus Alveriga algas kogust ?Korallid Emajões? (1986)… Luuletus ?Võrdlus? (lk 12): ?Nii küdev kui ahi,/ nii külm kui hang,/ nii rikas kui röövel,/ nii vaene kui vang/…/ nii vihav kui ving,/ nii hull nagu elu on inimhing.?
“See lõi hinge kinni. Lugesin edasi. Sama halastamatu sõna. Järelejätmatult halastamatu. Järelejätmatult. Võlg. Valu. Häbi. Kammits. Kurbus. Lein. Kuri. Koledik. Põud. Kahetsus. Kaotus. Viha. Julm. Kaledus,? kirjutab Kaire näituse tutvustuses.
Otsides seda, mida Alver otseselt jaatab, jõuab Kaire luuletuseni ?Läbi lillede? ja leiab… vahetud looduselamused. ?Nii kõlavad, helisevad! Nii, et nende helin jääb hinge ja kõrvu,? märgib ta.
“On omaette eriline teema, kuidas loojad räägivad loomisest,? jätkab Kaire. ?Kuidas luuletajad luuletavad luuletamisest, kuidas muusikud valavad helidesse helide sünni tunde, kuidas kunstnikud on maalinud maali sündi. Betti Alver valab ikka ja jälle sõnadesse loomise tunde. Ja ?loomise? vastand on “põud?. 1965 lõpetas ta 1945 alustatud värsid ? ?Pärast pikka põuda?…?
Kunstnikuna tunneb Kaire Nurk huvi, milliseid värve nimetab Betti Alver nimepidi ja millises seoses. Konkreetselt nimetab luuletaja värvidest ja toonidest ikka ja jälle musta ja valget ning üliharva ka halli, hõbedat</I> ja punast, leidis kunstnik.
?Must ? see on pime, somp, udu, mullariik, surm, mustav, ikaldav. (Ka hämarus? Hämarus on pigem siiski see koht/hetk, kus sünnib ime/looming; ja sageli räägib B.A. unest ? mõneti võiks Betti Alverit pidada sürrealistiks, intuitsiooni voo vaba (?) voolamise mõttes),? analüüsib Kaire.
?Valgus ? ja siin on BA väljendite diapasoon külluslik ? valgus on päike, ilmavalgus, imelamp, imelatern, hingeaken, helkiv, hõõguv, kiirgav, leekiv, põlev, hele, selge, sätendav, säde, hingav. Ja lõpuks ? välk. Ja ikka ja jälle ? hõõguv. Betti Alveri luule on nagu valguse ja pimeduse võitlus?, jõuab kunstnik järelduseni. ?Ehk kujutava kunsti ühe terminiga väljendudes on Alveri peamiseks väljendusvahendiks hele-tumedus, hele-tumeda kontrast.?
Ja Alveri kui looja poole kummardudes tunneb Kaire, et loomine on ainus inimesele vääriline olemisvorm.
Kunst ja kirjandus
Näituse avamisel luges Kaire oma maalide tutvustuseks Alveri luulet. Hingelt põhjaliku pedagoogina soovis ta innustada ka kuulajaid Alverit ikka ja jälle uuesti kätte võtma. Tartus Kunstnike Majas toimetades jääb Kirjanike Maja talle kohe üle tänava. Seal on ta sageli end sõnakunsti ilust lummata lasknud. Kunstnikel on teised väljendusvahendid ja nad on sõna kasutamisel pigem katkendlikud ja kohmakad, kuid ka selgelt ja arusaadavalt sõnastatud mõtte järele tunneb Kaire suurt vajadust. Nii võtabki ta ka ise sageli ette retki kunstnike pilditagusesse maailma ja sõnastab need kunstihuviliste jaoks arusaadavasse keelde.
Alveri luule ja oma tööde värvivalikut võrreldes tõdes Kaire, et ta ei leidnud Alveril sinist, rohelist ja kollast. Võib-olla kuskil siiski kutsub ta ka neid värve nimepidi, aga silma nad ei hakanud. Ometi loob ta lugeja silme ette küllusliku, heliseva looduspildi, kus on esindatud kogu värvigalerii. Kunstnikku hämmastas, et ka kõige külluslikuma looduskujundiga luuletustest ei jää mällu siiski mitte rohelise-elamus, vaid hoopis rõkkav helin.
Kaire maalides on valdavaks roheline oma erinevate alatoonidega. Töödes võib aimata nii lillekimpe kui pulbitsevat rõõmulahvatust, hõõgumist, sära või sillerdust. Iga töö eraldi olevat aga pühendatud ühele inimlikule omadusele ? millisele just, selle leidmisrõõmu jätab kunstnik aga juba vaatajale. Akvarellist Eike Salu märkis Kaire töid vaadates tunnustavalt ära tema tugevat koloristiannet. “Kaire oskab tavapilgul täiesti sobimatud värvitoonid omavahel suurepäraselt kõlama panna!? Betti Alverit lähemalt uurinuna teadis Toomas Muru lisada, et roheline oli Alveri lemmiktoon, rohelised olid ka tema silmad. Nii et arutlused Alveri ja rohelise teemal on igati kohased.
Näitusega saab tutvuda Betti Alveri Muuseumis 16. septembrini. Nii muuseum kui kunstnik tänavad abi eest Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgruppi.
HELI JÄRV
