Nagu Runneli-õhtu, nii kandis ka Veidemanni-õhtu kohtumistesarja vedaja Ants Paju tahtel pealkirja “Noorte meeste teekond müütilise Betti Alveri juurde”, ent erinevalt Runnelist keskendus Veidemann vähem oma mälestustele Alveri isikust ning rohkem sellele, mis mõtted tema kui kirjandusloolase peas Alveri loomingut ja selle käsitlusi lugedes tekkinud on.
Sõnast “müüt” Veidemann siiski Alverist kõneldes mööda ei saanud, sest poetess oli tõepoolest müütiline tegelane juba oma eluajal.
“Alver hakkas müüdistuma juba pärast oma gümnaasiumi lõpuklassis kirjutatud esikromaani “Tuulearmuke” ilmumist,” tõdes Veidemann.
Kirjastuse Loodus poolt 1927. aastal korraldatud romaanivõistlusel teise auhinna saanud “Tuulearmukest” arvustades aimas kriitik Daniel Palgi Veidemanni sõnul näiteks prohvetlikult ette Betti Alveri suurt kirjanikutulevikku. Samas oskas ta “Tuulearmukesest” välja tuua mitmed jooned, mis jäid Alveri loomingut edaspidigi iseloomustama: tõeluse ja rahulolu trotsimise, vabadusjanu ning romantilise paatose näiteks.
“”Tuulearmukese” arvustusi lugedes tekkis mul kahtlus, et kõik, kes Alveri loomingusse süvenevad, joobuvad temast, hakkavad tema kui looja võlust värsket “eluvett” ammutama ning muutuvad tema “tuulearmukesteks” ? nii, nagu see näiteks minu ja Ants Pajuga on juhtunud,” ütles Rein Veidemann, lisades, et sõna “armuke”, mis nüüdseks nilbevõitu varjundi omandanud, oli möödunud sajandi alguses veel väga ilusa tähendusega sõna.
Tähetund
Alverist vaimustunud kaasaegseid, keda köitis ühtpidi tema vaimsus, vaimukus ja iroonilisus, teistpidi tema sensuaalsus, võis Veidemann ridamisi üles lugeda. 1970. aastatel tekkis Alveri ümber aga uus, eelmisel kümnendil luulesse tulnutest koosnev austajate ring. Loomingulist mõjutatust Alverist on Veidemanni sõnul tunnistanud Hando Runnel, Paul-Eerik Rummo, Viivi Luik, Juhan Viiding ja paljud teisedki luuletajad.
Alveri enda puhul pole aga võimatu teatav mõjutatus Pu?kinist, kelle tõlkimisega ta aastaid tegeles: kui tõlkija ja tõlgitava vahel tekib nii tugev vaimne side, nagu Alveri ja Pu?kini vahel, ei saa see tõlkija loomingule mõju avaldamata jätta.
Alveri 1966. aastal ilmunud luulekogu “Tähetund”, mis oli üks Alveri kui luuletaja esimesi “eluavaldusi” pärast ligi veerand sajandit kestnud sunnitud vaikimist, oli Veidemanni sõnul peaaegu täiuslik luulekogu: see oli luuletaja ekstaatiline eneseavaldus, milles oli uuenduslikkust, ent milles olid esindatud ka eesti luule olulisemad püsiväärtused. Täpselt samad sõnad kehtivad Veidemanni arvates teisegi samal aastal ilmunud kogu ? Paul-Eerik Rummo “Lumevalguse ? lumepimeduse” kohta.
“Tõeliselt suur kunst sünnibki siis, kui looja paneb kõik korraga ühele kaardile,” ütles Veidemann, lisades, et “Tähetunni” ilmumine oli ka Alveri enda tähetund, pärast mida peeti teda vaikimisi juba elavaks klassikuks.
Tähetund kujunes üheks Alveri luule tuumkujundiks. Teine selline kujund oli tuulelaps.
“Tuulelaps on Alveri käsitluses laps, kes enne sündimist n-ö kaotsi läheb, ent kes tõuseb tal ka kord eestlase, kord looja sümboliks,” ütles Veidemann. “Ühtpidi on tuulelapse-kujund suguluses Alveri esikromaani pealkirjaga, teistpidi aga mitme teise eesti luuletaja kasutatud kujunditega: meenutagem siinkohal näiteks Gustav Suitsu kasutatud “Tuulemaad” ja Debora Vaarandi kasutatud “Tuule valgel”. Nii et tuumkujundite kaudu avaldub tegelikult eesti luule ühtsus.”
Iseendaga pühakojas
Alveri luulet läbivaks motiiviks on Veidemanni sõnul küsimused, kusjuures sellised, millele ei saa vastata lihtsalt “jah” või “ei”, vaid eksistentsiaalsed küsimused, millele vastamine eeldab vaimset kirgastumist, kogu oma elu läbisõelumist ning piiritut ausust iseenda ja aja vastu.
“Alveri luulele on omane filosoofilisus ning tükati koguni piibellik sakraalsus: ta kõneleb nii, nagu seisaks pühakojas iseendaga silmitsi,” ütles Veidemann. “Samas on Alveri luule teatraalne: see nagu olekski mõeldud valjusti ette kandmiseks.”
Muuseas: nooruses olevatki Alver tahtnud näitlejaks saada.
Oma mõttetiheda esinemise lõpetas Veidemann omapärase puäntlooga, mida alustades ta rõhutas, et tal pole sellega vähimatki kavatsust Betti Alverit solvata.
8. veebruaril 1989 tabas Betti Alverit ajuhalvatus, millest ta enam õieti ei toibunudki. Kuu aega hiljem, 8. märtsil sündis Tallinna lähedal Ruilas kirjanik Leelo Tungla ja helilooja Raimo Kangro pere lemmikul, puudlisegusel krantsil nimega Proua pesakond kutsikaid, kellest üks Rein Veidemanni tütrele kingiti. Et tegemist oli pesakonna esimesene sündinud kutsikaga, sai ta nimeks Priimula.
Kui Veidemannid 1989. aasta juunis Betti Alveri surmateate said, meenus Reinule äkitselt üks kohtumine Betti Alveriga: poetess oli tookord äkitselt muu jutu katki jätnud, käed rinnale kokku pannud ja öelnud, et ta oleks väga õnnelik, kui tema hing pärast tema surma mõne armsa loomakese sisse maanduks. Seda meenutanud, nimetas Rein Veidemann Priimula kohemaid ümber Bettiks ning sel moel elas Betti Alveri hing maa peal veel neliteist aastat.
“Ta oli suisa koer-ingel ja tema arukust nähes ütlesin ma talle korduvalt: “No hakka ometi rääkima ? sa ju suudad seda!” Tema aga vaatas mulle otsa ja näis vastavat: “Suudaksin muidugi, aga ma olen ju ainult koer!” Osanuks ta rääkida ja kirjutada, oleks ta kindlasti ka luuletanud,” meenutas Veidemann.
Seda lugu teadvat tema sõnul suurem osa Eesti kultuurirahvast ning keegi ei pidavat seda võimatuks või kohatuks.
Tänu Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu vanemraamatukoguhoidjale Heino Räimele oli Jõgeva kirjandushuvilistel seekord võimalik näha ja käega katsuda Betti Alveri noorpõlveloomingu haruldasi esmatrükke. Taas kohtutakse 27. septembril ? siis juba Lehte Hainsaluga.
RIINA MÄGI
