Oma meenutusi Betti Alverist alustas Runnel üleeile õhtul Jõgeva kultuurikeskuse kammersaalis tõdemisega, et just Alveriga on seotud tema esimene teadlik luulemulje.
“Mu ema kiitis sõja ajal hallikaanelises paksus kirjandusalmanahhis Ammukaar ilmunud Betti Alveri luuletusi,” meenutas Runnel. “Neis pidi olema midagi erilist, sest mu ema oli lihtne ja üldsegi mitte luulehuviline maanaine.”
Aastate pärast, kui Runnel Alveri sõjaeelsete kogude luulet 1942. aastal Ammukaares ilmunud tsükliga võrdles, leidis ta ka ise viimase erilise olevat. Alveri varasemas luules välja löönud trotsliku, iseteadva ja kriitiliselt meelestatud linnapreili poos, mille märksõnaks sai Runneli jaoks ühe luuletuse pealkiri “Fru-fru” (seda nime kandsid eestiaegsete kohvikudaamide lemmiksigaretid!), oli Ammukaare-tsüklis asendunud nimelt hingestatud kaasaelamisega oma rahva saatusele. Põhjust pole raske leida: viimase kahe aasta sisse olid mahtunud mitu järjestikust kogu ühiskonda vapustavat sündmust: 1940. aasta punane riigipööre, 1941. aasta juuniküüditamine, sõja ja Saksa okupatsiooni algus.
Ent Runneli vestlusõhtu kandis luuletaja enda ettepanekul pealkirja “Noorte meeste teekond müütilise Betti Alveri juurde” ning Alveri kui müütilise isikuga eesti kirjandus- ja kultuurielus puutus Runnel kokku siis, kui ta 1960. aastate lõpus kirjandusajakirja Looming toimetusse tööle asus.
“Alveri-müüdi juurde kuulusid lood sellest, kuidas tema luuletajast abikaasa Heiti Talvik Siberi vangilaagris suri, kuidas Alver ise rahvavaenlaseks kuulutati, kuidas tema loomingut ei avaldatud ning kuidas ta oma salamisi tehtud tõlkeidki oma nime all trükki anda ei tohtinud,” sõnas Runnel. “See oli suur sündmus, kui Betti Alver, kes paarkümmend aastat oma kodus ja oma rahva keskel kui pagulane oli elanud, oma luulega taas rahva ette võis tulla.”
Teemanttahe
Esimest korda käiski Runnel Alveril külas Loomingu toimetuse ülesandel, hiljem, kui tast tartlane sai, muutus ta koos mitme endast noorema ülikoolilinna poeediga Alveri kodus üsna sagedaseks külaliseks.
“Kui Betti juurde läksime, olid igaühel portfellis kaasas oma uuemad luuletused. Ent peale nende näitamise küsisime alati Bettilt, millega ta ise tegeleb. Ta ei rääkinud kunagi sellest, mida ta parasjagu kirjutab, küll aga sellest, keda parasjagu loeb. Kord oli loetavaks Pu?kin, kord T?ehhov, kord Goethe, kui aga eesti kirjamehed, siis võisid need olla Kreutzwald ja Faehlmann,” meenutas Runnel.
Faehlmanni ja Kreutzwaldi puhul äratas Alveris imetlust see, kuidas nad ajal, mil veel bussi- ja rongiliiklust polnud, külast külla käisid ja rahva suust jutte kirja panid. Ning kuidas nad oma rahvast kammitsevat alandust trotsides “Kalevipoja” kirja panid.
Betti suust pudenenud mõttekillud sundisid noori kirjamehi endalt küsima, kas neil piisab kirjandusega tegelemiseks tahtmise kõrval ka andekust, ning kujundasid nende hoiakuid, sealhulgas eetilisi hoiakuid.
“Betti õpetas meile, et oma aadetele, põhimõtetele tuleb truuks jääda,” ütles Runnel. “Tema enda ja tema põlvkonnakaaslaste elulood, mis pakkusid näiteid nii iseendaks jäämisest kui iseenda müümisest, olid meile kui seminaritundide teemadeks. Betti enda tahe oli teemandina tugev ja see aitas tal oma eetiliste tõekspidamiste juurde jääda ? ükskõik kui viletsates oludes ja vaeselt tal nende tõttu siis ka elada ei tulnud.”
Salongid kirjandusloos
Selliseid nn salonge, nagu Betti Alveri ümber kujunes, on Runneli sõnul eesti kirjanduselus varemgi eksisteerinud ning alati on selle tuumaks olnud üks tugev naissoost luuletajaisiksus. Esimene salong kujunes Koidula, teine, tõsi, mitte nii võimas, Anna Haava ümber. Järgmine, taas väga suure tõmbejõuga salong ? Marie Underi oma ? lennutas kirjandustaevasse Siuru-põlvkonna, st Visnapuu, Adsoni, Gailiti, Tuglase jt.
1930. aastate lõpus Debora Vaarandi ümber tekkima hakanud salongis lõid “kaardid” mõnevõrra segi sõda ja poliitilised kired. Hiljem koondusid Vaarandi ümber sõjajärgses kirjanduselus juhtpositsioonid haaranud nn korpusepoisid, Betti Alver jäi aga kandma seda osa põlvkonnast, kes jäi truuks Eesti Vabariigile.
“Betti Alveri salongi tõeline õitseaeg saabus aga siis, kui ta juba üsna vana daam oli,” ütles Runnel. “Bettis leidis kuue- ja seitsmekümnendate noor kultuuripõlvkond selle seemne, mille abil nad üheksakümnendatel taastasid Eesti Vabariigi.”
Runnelit kogunes üleeile kuulama terve saalitäis rahvast. Kes tuli Alveri, kes Runneli, kes mõlema pärast. Õhtu juht Ants Paju avaldas lootust, et kõik kuulajad ka loodavasse Betti Alveri muuseumi sõprade seltsi astuvad. Ning et niisama palju kuulajaid tuleb ka sarja ülejäänud üheksale vestlusõhtule.
RIINA MÄGI
