“Elupuu” on luulekogu, mille käsikirja Betti Alver 1943. aastal kokku pani, ent mis kunagi ilmunud pole.
“Tõsi, kõik “Elupuusse” kuuluvad luuletused on hilisemates kogudes ära avaldatud, ent sellise tervikuna, nagu toonane säravaim eesti luuletaja Betti Alver seda kavandanud oli, pole see kogu kunagi lugeja ette jõudnud, vaid seisnud aastakümneid käsikirjalisena Eesti Kirjandusmuuseumi fondis,” ütles Sirje Olesk.
Uurides lähemalt Betti Alveri “Teoste” 1989. aastal ilmunud esimest, luuleköidet leidis Olesk vaid kuus luuletust, mis dateeritud 1943. ja 1965. aasta vahele jäävate aastaarvudega. 1966. aastal hakkavad Loomingus ja mujal taas ilmuma üksikud Alveri luuletused, 1966. aastal varasemat ja uut loomingut ühendav kogu “Tähetund”. Millega olid siis täidetud Alveri päevad noil aastal, mil ta ei luuletanud?
Liiga isiklik
Kohanimi Pühaste polnud Jõgeva Alveri-õhtutel senini vist veel kordagi kõlanud, ent ometi oli just see Rõngu ja Pikasilla vahel asuv küla koht, kus Betti Alver veetis vend Martini talus mitu sõjaaegset ja -järgset aastat, sest tema ja Heiti Talviku Tartu-korter põles sõja ajal maha ning August Annisti maja Jakobi tänavas, kuhu nad vahepeal korteri said, natsionaliseeriti. Tagatipuks pandi Heiti Talvik algul Tartu, siis Tallinna Patarei vanglasse ning viidi sealt 1947. aastal Siberisse, kus ta samal aastal suri. Üsna varsti pärast seda tekkis Betti Alveril kirjavahetus kirjandusteadlase Mart Lepikuga, kellest üheksa aastat hiljem sai tema teine abikaasa.
“Esimesed Betti Alveri kirjad Mart Lepikule pärinevadki 1947. aasta detsembrist,” ütles Sirje Olesk. “Kuigi Alveri ja Lepiku vaheline kirjavahetus sisaldab palju kirjanduslooliselt olulist, on seda aga senini siiski liiga isiklikuks peetud, et trükis avaldada.”
Uuesti Tartusse, siis veel Pargi tänava keldrikorterisse kolis Betti Alver 1949. aastal. Selles, et Betti Alver ja Mart Lepik 1956. aastal ametlikult abiellusid, võis Oleski sõnul olla oma roll ka sellel, et neile koitis võimalus saada endale Anna Haavast järele jäänud Koidula tänava korter, mis oli n-ö kirjanike liidu ametikorterite kirjas ning pidi ka Haava lahkudes jääma kirjarahva käsutusse. Samas ei pea Sirje Olesk Alveri ja Lepiku abiellumist ülsnes korteri hankimise vajadusest lähtuvaks aktiks. Alveri ja Lepiku abielu polnud tema meelest isegi lihtsalt kahe haiget saanud inimese liit, vaid nende vahel valitses soe suhe, mis andis Betti Alverile, kelle elu oli vahepeal sootuks “katki” luule loomiseks vajaliku hingelise tasakaalu.
Tuge pakkus Lepik Alverile ka olmeliselt: tänu temale võeti Alver 1950. aastate algul kirjandusmuuseumi juurde lepinguliseks kaastööliseks: koos Lepiku enda ning Leo Anveldi, August Annisti ja Georg Meriga tõlkis ta Kreutzwaldi põhiliselt saksa keeles kirjutatud kirju.
“1953. aastal möödus 150 aastat Kreutzwaldi sünnist ja kuna nõukogude võimul oli Kreutzwaldi n-ö vaja, siis otsustati välja anda mitu köidet tema kirjavahetust,” ütles Sirje Olesk.
Nagu Adson Underit, nii püüdis ka Lepik Alverit hilisemas eluski olmemuredest säästa, et ta rohkem loomingule pühenduda saaks. Hiljem rollid paraku vahetusid: kui Lepik pärast 1962. aastal saadud insulti koduseks jäi, pidi väljaspool kodu asju ajama just Alver.
Karmi koore all
Mart Lepikuga pole Sirje Olesk kunagi isiklikult kohtunud, küll aga on ta kirjandusmuuseumis töötatud aastate jooksul vanemate kolleegide suust kuulnud nii mõndagi tohutu mõnuga räägitud ekstsentrilist lugu muuseumi esimese direktori ja hilisema käsikirjade osakonna juhataja Mart Lepiku kohta. Lepik oli kuus aastat vanem kui Betti Alver ja käinud ülikooliski veidi kauem kui Betti Alver. Lõpetamata jäi kõrgkool aga temalgi.
“Mart Lepikul oli eriti täpse ja eriti targa kirjandusteadlase renomee,” ütles Sirje Olesk. “Ta oli üks esimesi, kes hakkas teadlikult koguma eesti kirjandusloo seisukohalt olulisi dokumente. Õigupoolest ongi need printsiibid, mida üldse kultuuriloolisse arhiivi koguda ja kuidas säilitada, tema paika pandud. Ka paljud sõja lõpupäevil pagulusse siirdunud eesti kirjandusinimestega seotud dokumendid säilisid just tänu Lepikule, sest ta asus kohe sõja järel neid koguma.”
Lepiku koreda ja karmi koore all oli Oleski arvates üsna hell hing.
“Alveri ülekohtuses ja traagilises saatuses oli Mart Lepiku inimlikul headusel ja praktilisusel suur ja väga positiivne roll,” ütles Sirje Olesk.
Vestlusõhu lõpus andis Betti Alveri Fondi projektijuht Toomas Muru ülevaate sellest, mis seisus on praegu Betti Alveri muuseum. Sõna said vestlusõhtute projekti lõpetuseks ka Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg ja Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees Berk Vaher.
RIINA MÄGI
