Betti Alveri muuseumis novembri lõpus aset leidnud kirjanduspäev oli pühendatud Bernard Kangrole, kes oli mitmekülgne nii kirjaniku kui ka kultuuritegelasena ning kelle sünnist tänavu möödus sada aastat.
Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg sõnastas oma kirjanduspäeval peetud ettekande katsena määratleda Bernard Kangrot eri rollides eesti kirjandus- ja kultuuriloos. Kangro oli pärit Võrumaalt Vana-Antsla lähedalt, sündinud 18. septembril 1910. Võru murre oli ta emakeeleks ja ta loomingus on Võrumaa teema tugevalt tuntav.
Kangro õppis Tartu ülikoolis kirjandust ning temast loodeti Tartu Ülikooli legendaarse professori Gustav Suitsu järglast. Magistritöö kirjutas tulevane kirjandusteadlane eesti soneti ajaloost. Selle muster sai talle nii enesestmõistetavaks, et ka ta 1935. aastal ilmunud debüütluulekogu kandis pealkirja „Sonetid“. Kuigi see luulevorm on väga range ja euroopalik, täitis Kangro selle väga oskuslikult eestimaise maalähedase sisuga.
Kangro avaldas 17 luulekogu, milles on kesksel kohal ikka ja jälle vana Võrumaa, selle loodus, inimesed ja elulaad. Ta hakkas kohe paralleelselt luulega ka proosat kirjutama, avaldades esimesed katsetused autoriteetses kirjandusajakirjas Looming, astus Eesti Kirjanikkude Liitu, sai stipendiumi, et jätkata Pariisis Sorbonne’i ülikoolis oma akadeemilist tegevust eesti romaani ajaloo uurimisel.
Siis tuli aga Teine maailmasõda ja 1944. aastal otsustas Kangro Eestist lahkuda. Olles üsna kärsitu loomusega, hakkas ta paguluses lisaks kirjutamisele välja andma kultuuriajakirja Tulimuld (1950) ning jätkas seda tegevust kuni oma surmani 1994. aastal. Kangro enda teoseid on ilmunud 40 nimetust, kuid tema käsi on mängus olnud ligemale 500 raamatu trükkimise, toimetamise või kirjastamise juures.
Tõde ja “vale”
Kangro suurimaks saavutuseks proosa vallas on kuueköiteline Tartu-sari (“Jäälätted”, “Emajõgi”, “Tartu”, “Kivisild”, “Must raamat” ja “Keeristuli”), mis räägib Tartu akadeemilisest elust 1930. aastatel. Tegelaste prototüüpidena võib aimata üliõpilasseltsi Veljesto liikmeid ja arbujaid, nende hulgas Betti Alverit. Samas ei maksa elu ja kirjanduse vahele võrdusmärki panna, sest kirjanduse teeb Janika Kronbergi meelest kirjanduseks mitte niivõrd see, mis kirjaniku jutus tõde on, vaid ka see, kuidas ta “valetab” ehk fantaasia toel loob. Kangro Tartu-sarja põhjal annaks Kronbergi arvates vändata samalaadse filmi, nagu seda on Jaan Krossi “Wikmani poiste” põhjal loodu.
B. Kangro jõudis veel kirjutada näidendeid, lühiproosat, esseid, mälestusi. Kirjandusloolasena oli ta täpne faktide osas ja nõudlik teksti suhtes. 1980. aastate esseedekogudes kujutab ta 1930. aastate tegutsenud arbujate loomingut meie kirjandusloo tipu ja kulminatsioonina. Selle rühmituse näol on tema hinnangul tegu küpsete loojatega, kel õnnestus teostada noor-eestilik ideaal olla küll eestlased, aga saada ka eurooplasteks.
Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru avaldas oma ettekandes arvamust, et Kangrot on hea tõlgendada, sest ta räägib avameelselt oma loomingu tagamaadest, kirjeldab üksikasjaliselt oma otsinguid ja kirjutamistehnikaid. Lugeja haaratakse tekstiloomisprotsessi, talle suunatakse kommentaarid, enesekirjeldused ja omamüüdid, mille ülesandeks on (de)mütologiseerida inimeksistentsi. Salapära lisab asjaolu, et luuletaja kasutab inspiratsiooniallikana nn unenäoteadvust. Uni muutub seeläbi ülimaks tegelikkuseks, aknaks alateadvusse. Kangro puhul saab lausa rääkida unenägude vaatamise kultuurist.
Aega kujutab kirjanik ringlevana, olevikulisi sündmusi esitab ta mineviku tagantvalguses. Igavesti korduvas unenäos töötavad ja toimetavad äratuntavad esivanemad reheahju juures. Neisse kujunditesse valatud aeg on seiskunud, taasloodud ning iseennast ikka ja jälle kordav. Mineviku korduvuste ja tagasitulekute ahel annab aimu aja ajatust voolamisest: kõik, mis kunagi oli, on alati ja kõikjal alles.
Kangro tekstides kohtab mitmesuguseid moondamistrikke, näiteks puu muutumist inimeseks. Üsna tüüpiline on ka tavapäraste subjektide muutmine tavatuteks ja erakordseteks, et tabada ja paljastada tavaliste asjade, nähtuste ja inimelu sügavamat tähendust ja salapära. Luuletuses “Nõmm” kehastavad mustad sead, kes on jäänud omapäi, luuletaja depressiivseid mõtteid. Kokkuvõtvalt võib nentida, et Bernard Kangro on omapärane maagiline realist, kellele meeldib salapära ja kes näitab ka kõige lihtsamaid asju erilistena.
Talufilosoofia
Kirjanduspäeva võttis sooja lihtsusega kokku filmilooja Vallo Kepp, kes on muu hulgas teinud portreefilmi Bernard Kangrost. Kangro olevat talle kunagi öelnud, et tänapäeval ei kerki Eestis enam esile sellist võimsat romanisti nagu Tammsaare. Selle põhjuseks pidas ta asjaolu, et lapsed ei käi enam karjas. Talulaps, kes seisis varakevadest hilissügiseni silmitsi loodusega ning elas oma fantaasiamaailmas, õppis mõistma looduse ja ühiskonna toimemehhanisme.
Nagu Uku Masingule, oli ka Bernard Kangrole omane talus ringlevaid mõisteid, käibetõdesid ja suhtlemisviisi ühendav talufilosoofia. Ühise loomingulise pinnase on Masingule ja Kangrole andnud müüdid ja pärimused, mida andsid edasi vanemad põlvkonnad. Kui elektrit veel polnud, oli tavaks hämaral õhtusel ajal videvikku pidada. Istuti perega koos ja vesteti muistseid lugusid.
Nagu Vallo Kepp ühe isikliku kogemusegi põhjal teab, hõljus ahju kütmise ajal nii suitsusaunas kui ka rehetares lae all suitsuvine, mille all inimene pidi käima kummargil. Pikka aega vingu käes olles võisid aga tekkida hallutsinatsioonid, mis võisid inimese tavareaalsusest n-ö teise mõõtmesse kanda. Samamoodi kahe maailma piirimaile võis jõuda videvikku pidades: kiiret polnud kuhugi, meeled olid vaikses koosolemises rahunenud ning tänapäeva mõttes müstiliseks peetavad kogemused saidki sõnaõiguse.
“Oleme tänaseks liiga tsiviliseeritud, et aru saada sellest, mis toimus talus,” ütles Vallo Kepp. “Tollal tunti hästi taimi, muud loodust ja taevalaotust – viimasele visati aeg-ajalt pilk peale nagu kellale. Ka Betti Alver tundis loodust hästi, kuigi ei olnud talulaps. Ja unenägemine – see seob kõiki arbujaid. Loomingulised inimesed on tundlikumad ja suurema vastuvõtuvõimega: nad mõistavad asju sügavamalt, saavad asjadest sõnadetagi aru. Nii oli see ka Bernard Kangroga.”
HELI JÄRV
