Ma ei teaks võib-olla tänini, et Pühajärvel peetakse igal aastal suurt triatlonifestivali, kui sõbrad poleks mind kaks aastat tagasi sellele üritusele kaasa kutsunud: sinna vajati nimelt appi vabatahtlikke. Tänavusel festivalil osalesin juba võistlejana.
Triatlonifestivalil on tavaks saanud, et reede õhtul joostakse
Kui kahe aasta tagusel triatlonifestivalil vabatahtlikena finišialas toimetasime ja jälgisime, kuidas sportlased rajalt saabusid, tekkis mõte kolmeliikmeline punt kokku ajada ja võistkondlik pikk triatlon läbi teha. Tahtsime võistelda juba järgmisel, st möödunud aastal, ent asi jäi pidama selle taha, et me ei leidnud ujujat. Nii olin mullu küll jälle Pühajärvel kohal, ent taas vabatahtlikuna: osalesin rattaraja turvamisel.
Tänavu õnnestus siiski mõned “hullud” ära rääkida ja nii sündis võistkond HETICA. Ujuma tuli Kairit Kriis Jõgevamaalt, rattaga sõitma Tallinna mees Henno Viires, ja siinkirjutaja, samuti jõgevamaalane, võttis enda peale
Kairit alustas ujumist tagasihoidlikult tagumistelt positsioonidelt: ettevaatus ennekõike. Ega võistlejad seekord tormanudki ummisjalu vette, vaid võtsid asja rahulikult – ikkagi pikk distants. Ei saa jätta märkimata, et meie võistkonna ujuja on ka ametitööd tehes veega seotud: ta on Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni veespetsialist.
Rasked rajad
Kilomeeter ujutud, tuli Kairitil pisut ka joosta, et vahetusalasse jõuda ja ajavõtukiip ratturile edasi anda. Hennol tuli läbida kolm ringi Pühajärve ümbruse teedel. Rada oli raske profiiliga ja ilm kuum, nii et sada kilomeetrit rattasadulas oli enese tõsine proovilepanek. Umbkaudu oli teada, kui kaua meie rattur seda maad sõidab, aga vahetusalas ootamine oli ausalt öeldes päris närvesööv. Teised muudkui lähevad rajale, aga meie kaaslast pole ikka veel. Lõpuks ta siiski tuli. Kiire kiibi üleandmine – ja võisingi minna jooksurajale.
Teades, et ees ootab korralike tõusudega rada, valisin rahuliku tempo. Esimese kolme kilomeetri jooksul kulges rada mööda kergliiklusteed Sihva poole. See lõik polnud väga hull. Rajal oli ka üks joogipunkt ja nii sai
Kui läbi aedlinna Poslavitsa tõusu suunas liikusin, oli õhk kuum ja lausa seisis paigal. Sooja võis olla 30 kraadi ringis, hingata ei olnud midagi, aga liikusin siiski edasi. Kaotasin paar kohta. Enne joogipunkti silkas üks piiga raskel tõusul minust mööda, tagasiteel mina omakorda temast, aga viimane tõus otsustas: jooksime esialgu koos, aga siis ta läks…
Viimased sajad meetrid läksid siiski lennates, kuulsin kommentaari ilusa jooksusammu kohta, rahvas ergutas ja elas kaasa ning lõpuks oligi finiš. Elu kõige raskema profiiliga
Kui rääkida veel arvudest, siis 77 võistkonna seas saime 71. koha ajaga 4:56.04. Pikale distantsile startis sel päeval 774 võistlejat, kokku osales Baltimaade triatlonifestivalil 1300 võistlejat 14 riigist. Individuaalvõistlusel tegi meestest pika distantsi kõige kiiremini läbi lätlane Rinalds Sluckis (3:18.21) ja naistest taanlanna Maja Stage (3:48.57). Kiireimad eestlased olid meeste hulgas viiendaks tulnud Priit Ailt ja naiste hulgas teiseks tulnud Alma Sarapuu. Jõgevamaalaste tulemustest väärib märkimist Priit Tuisu kaheksas koht, millega ta oli paremuselt teine eestlane.
Emotsioonid laes
Kui emotsioonidest rääkida, siis need olid loomulikult laes, sest kõik õnnestus. Andsime endast parima, ei teinud endale liiga ja saime elamuse, mis jääb kauaks meelde. Oli palju suhtlemist tuttavate võistlejatega ja ka täiesti võõrastega saime jutu peale. Vahetusalas sain tuttavaks Tartu jooksja Jannega, kes oli ka esimest korda sel üritusel, jalgrattureid oodates ajasime juttu ühe võitkonna ujujaga, Kairit peletas enne starti võistlusärevust Kurgede naiskonna ujujaga vesteldes.
Mullu täispikal individuaaldistantsil ja tänavu võistkonnavõistlusel kaasa teinud Taivo, kellega olin varem kokku puutunud offroad’i üritustel, sai üllatuse osaliseks, kui mind võistleja käepaelaga nägi. Hiljem oli temagi raja ääres ergutamas ja jõudu soovimas. Finišialas kohtasin just rajalt tulnud klassivenda Peetrit ja Jõgeva mees Andrus jagas oma muljeid võistlusest. Jooksudistantsi lõpuosas oli mind ergutamas Uno, kes koordineeris mullu vabatahtlike tööd jalgratturite turvamisel. Eelöeldu võib lühidalt kokku võtta nii: triatlonifestivalil on ääretult positiivne seltskond, ühtehoidev, rõõmsameelne pere.
Mida see kõik mulle andis? Miks ma seda tegin? Minu jaoks oli triatlonil osalemine ühe mu väikese unistuse täitumine, enese proovilepanek, tavalistest jooksuvõitlustest erinev keskkond, tõelise spordipeo nautimine, mõnusa seltskonnaga nädalalõpp.
Emotsioone on raske sõnadesse panna. Neil, kel vähegi julgust ja tahtmist, soovitan osaleda tuleva aasta 1.-3. augustini toimuval TriSmile Triatlonil. Loomulikult pole raja läbimine lihtne, ent saavutatud kohast olulisem on spordirõõm.
TIINA SÄÄLIK, harrastussportlane
