Halvas naabruskonnas elades on ettenägelik hoolitseda selle eest, et teie lukud, uksed, aknad ja signalisatsioonid toimivad. Kui selle eest on hoolt kantud, lõdvestuge: on ebamõistlik kulutada närve igale välismürale reageerimisele.
Sama käib Balti riikide kohta. Venemaa peab jultunud teismelise huligaani kombel psühholoogilist sõda Eesti, Läti ja Leedu vastu – kolm riiki, keda ta peaks ajaloolistel põhjustel kohtlema erilise viisakuse ja austusega.
Eelmise nädala trikk oli ideaalne näide. Lühidalt, Vene prokuratuur teatas kavatsusest vaadata üle Nõukogude Liidu otsus “anda” 1991. aastal Eestile, Lätile ja Leedule iseseisvus.
See uudis tekitas Balti riikides laialdast pahameelt. Leedu president Dalia Grybauskaitė rääkis oma rahva “verest ja ohverdusest”, öeldes vihaselt, et “kellelgi ei ole õigust ähvardada” riigi iseseisvust. Eesti välisminister nimetas seda näiteks “taaselustuvast imperialistlikust meeleolust” Venemaal.
Sellist reaktsiooni on lihtne mõista. Venemaa on kuulutanud otsuse anda Krimm Ukraina Nõukogude vabariigile põhiseadusvastaseks, õigustades tagasiulatuvalt selle territooriumi hõivamist. Sarnasel kombel võib Balti riikide iseseisvuse õigusliku aluse kahtluse alla seadmine – teoreetiliselt – anda juriidilise ettekäände pahanduseks või isegi rünnakuks.
Selle järelduse tegemise hetkel on Venemaa psühholoogiline sõjapidamine juba oma eesmärki saavutamas. Enesekindlus mureneb. Miks teha reisiplaane, kavandada äritegevust või elada regioonis, mis on sedavõrd suures hädas? Muud kohad näivad turvalisemana. Sellised tunded suurendavad emigratsiooni ja aeglustavad majandust.
Veel enam, Venemaa tülinoriva käitumise iga üksikasja rõhutamine ei aita ilmtingimata kaasa toetuse leidmisele. See võib tõugata patsifistlikult meelestatud välismaalasi otsima viise Venemaa lepitamiseks ja ülima õuduse – sõja – ärahoidmiseks (“Puudub sõjaline lahendus” kirjutatakse ühel päeval Lääne hauakivile). Mis veelgi halvem, tahtejõuetud liitlased võivad asuda keelitama või survestama Balti riike selliseid samme astuma.
Psühholoogiline sõjapidamine töötab mõlemal juhul. Balti riikide avalik ähvardamine paneb neid end tundma nõrgana ja sõpradeta, muutes nad sellega kergemaks saagiks järgmisele trikile. Sellise tegevuse hind Venemaale on madal: Kreml ei toetanud seda algatust ja taunis seda avalikult. Prokuratuuri teatel oli tegemist üksnes vastusega kahe parlamendisaadiku taotlusele.
Tegelikkuses on Vene ametnike ähvardustel ja torisemisel reaalse julgeolekuga vähe pistmist. Balti riikidele ei “antud” 1991. aastal iseseisvust. Nad taastasid selle Nõukogude Liidu lagunemise tõttu, milles etendas tähtsat rolli Vene Föderatsioon, mille juht Boriss Jeltsin pidas iseseisvust pooldavaid Balti riike toona headeks sõpradeks ja liitlasteks.
Venemaa arvamus Balti riikidest on praegu tähtsusetu. Mis puudutab muu maailma arvamust, siis pärineb nende iseseisvus 1918. aastast ning see katkes vaid neljaks aastakümneks pärast Stalini ebaseadusliku anneksiooni 1940. aastal. Vene ametnikud võiksid sama hästi uurida Alaska müüki USA-le.
Üha rohkem välismaalasi (isegi sakslasi) on mõistnud, et Venemaa on halb naaber. Selle tulemusena teeb NATO Balti liikmesriikide kaitsmiseks tõsiseid jõupingutusi, mis hõlmavad kaitseplaane, õppusi, raskerelvastust, kiirreageerimisjõude, suuremaid rahalisi kulutusi ja tihedat luurekoostööd. Me ei ela enam 1990. aastates. Eesti, Läti ja Leedu ei ole sõjaliselt enam kerge saak. Maailm jälgib toimuvat.
Mõistagi võib Venemaa siiski valida Kolmanda maailmasõja vallapäästmise riski ja NATO-t rünnata. Sel juhul on peaprokuröri arvamus Nõukogude Liidu diplomaatilisest ajaloost selle viimastel päevadel väikseim meie muredest.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor. Ta on ajakirjanik ning Washingtonis ja Varssavis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresident. Kolumni vahendab uudisteagentuur BNS. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda BNS-i seisukohti.
EDWARD LUCAS, ajakirjanik
