See pere erineb teistest suuruse ja lakkamatu huumorimeele poolest. Olgu, et elu pole nii vanematel kui ka lastel just kõige kergem olnud. Pereisa Avo tuletas meelde oma Siberis veedetud lapsepõlve ja Kirovi kolhoosi aegu. Veel jagas ta nõuandeid, kuidas tulla toime suure lastepere kasvatusega. Uskuge, ta teab mida räägib.
Kus ja millal olete sündinud?
Ida-Virumaal Kohtla vallas, 1941. aastal. Mu ema suri 1944. aastal oma sünnipäeval toimunud pommirünnaku ajal. Mina olin siis väike laps. Isa mobiliseeriti vene sõjaväkke juba enne minu sündi. Seal kuulutati ta kadunuks. Nii et oma isa ei ole ma näinudki.
Mind kasvatas ristiema, kes elas Toila külas
Kuidas teid siis Siberisse saadeti?
Pere, kus elasin, kuulutati kulakuteks. Taheti võtta minu ristiema, kuid teda ei olnud kodus ja võeti mind. Nagu asendusliiget spordis. Varumängijat.
Eks neil (nõukogude võimul – T.J.) oli seda küüditamist vaja, et hirmutada inimesi kolhoosi minema. Sellega oli kiire.
Nii sattusin ma seitsmeaastaselt Siberisse, Krasnojarski kraisse. Mind vabastati kui alaealist 1954. aastal. Tagasi Eestisse sain tulla alles kahe aasta pärast, peale kasuema (ristiema ema – T.J.) vabanemist. Siberis elasin kokku seitse aastat.
Kuidas Siberi elu oli?
Lapsel on oma nägemus ja see teekond oli kui lõbusõit. Nii palju sai rongiga sõita. Vanemad istusid ja närveerisid ja nutsid, mõned surid teel.
Kuid kõik lootsid, et saavad kunagi eluga Eestisse tagasi. Vanemad inimesed unistasid Eesti Vabariigist. Meie, noored, küll ei osanud seda arvata. Kui Eesti Vabariik taastati, siis see oli kui kingitus.
Siberis ei olnud kohalikud poisid isegi autosid näinud. Kui nägid esimest korda autot, siis peksid laternad katki, “et loom pimedaks jääks”.
Meil oli segaküla. Seal olid väljasaadetud ukrainlased, Volga sakslased ja tatarlased. Ja kohalikke venelasi oli neli perekonda. Need kohalikud olid juba enne sõda küüditatud venelased.
Ühes väikeses toas elas kaks peret. Kõik magasid voodites, kraami hoiti voodi all. Kui pere oli suur, siis ehitati narid.
Kas teil oli ka oma põllumaa?
Jah. Kartulipõldu ja aiamaad anti. Aga nälg oli ikka. Maa oli väga rammus.
Sõnnik veeti laudast välja küla taha. Eestlased kärutasid sealt sõnniku oma aiamaale. Venelased olid nii imestanud. “Nu i pagani narod, govno kladet, potom kart?oku ku?aet!” (“Rämps rahvas, sita sisse istutab kartuli ja pärast sööb!” – T.J.). Sakslased vedasid ka sõnnikut maa peale.
Liha ma seal peaaegu üldse ei söönud, alles siberiaastate lõpu poole hakkati sigu pidama.
Millega meelt lahutasite?
Oli kino ja tantsuõhtud iga kahe nädala tagant. Seal tantsiti venelaste temperamentseid tantse. Mehed ja naised tantsisid eraldi. See nägi umbes nii välja, et üks mees tuli välja vehkis-vehkis, selle peale tuli teine mees ringi ja hakkas ka kätega vehkima. Siis vehiti kahekesi. Mulle need tantsud väga meeldisid. Saateks lauldi, ängiti balalaikat, “karmo?kat”.
Mõnikord toodi kino kohe heinamaale. Näidati heinakuhja peale. Peaaegu kõik filmid olid Vene omad. Ainukene välismaa film, mis meile näidati oli “Tarzan”. Seda sai kaks korda vaadatud. See meeldis mulle väga.
Elu ei jäänud seisma. Siberis käisin koolis, viis klassi.
Kus arstiabi saadi?
Kuskil rajoonis oli rindeõde. Ta oskas ainult haavu siduda. Neid, kes hakkasid surema, saadeti hobustega haiglasse.
Mind hammustas puuk, palavik tõusis 40º. Kasuema viis mind enda seljas 20 kilomeetrit rindeõde juurde. Tema saatis mind edasi haiglasse.
Kuidas läks elu pärast Siberit?
Lõpetasin Toilas kooli, siis läksin kaheks aastaks Tallinna Raudtee kutsekooli. Töötasin Tartus, Sompa kaevanduses, Jõhvis. Siis sain Eesti Põllumajandustehnikasse tööle 1964. aastal. Töötasin seal 19 aastat.
Millal tulite Kasepääle, kus praegu elate?
Räägiti, et Kirovi-nimeline kolhoos annab siin tööd ja elamist. Võib öelda, et tulime siia õnne otsima. Alguses elasime Kirovi majas.
Olen kuulnud, et kohalik rahvas väga kiidab Kirovi kolhoosi aegu.
Loomulikult. Palk oli hea. Samas oli kord range. Kui napsitamisega vahele jäid, võeti aastaraha ära. Lapsed tegid pahandust, jäid lasterahast ilma. Toetati liha, vorsti, singiga. Kui naine jäi haigeks, võeti teda kui suure pere ema haiglas hästi vastu. Palatis olid televiisor, vaibad. Ta oli seal nagu hotellis.Kirovis elati nagu teises riigis.
Jõudsin töötada seal 8 aastat, kuni 1993. aastani. Peale seda pidi igaüks ise tööd otsima.
Kui kaua elate oma praeguses kodus?
13 aastat. Siin oli hirmus üksik ja soine koht. Kirovi kolhoos aitas pooleli oleva maja valmis ehitada. Arvestati sellega, et siin hakkab suur pere elama. Ehitasid katuse, teise korruse.
………………………………………………………………………………………………………………….
Millal Ingridiga abiellusite?
1967. abiellusime. Mina olin 25 ja Ingrit 18. Meie vahe on 7 aastat, 2 kuud ja 5 päeva. Kohe sündis esimene laps ja kiiresti ka teine. Seda oli vaja, et pääseda sõjaväest. Kui läksin komissariaati ütlema, et mul on kaks last, ütles major “Nu i hitrets!” (“Kus on kavalpea!” – T.J.). Millle peale teine major vastas “Ne hitrets, a molodets!” (“Mitte kavalpea, vaid tubli mees!” – T.J.).
Teise ja kolmanda lapse vanusevahe on koguni kuus aastat.
Kuidas saab elada ühe naisega 37 aastat koos?
Kui mees saab nelikümmend, tuleb teine noorus. Siis hakatakse naisi vahetama. Aga võta kohe noor naine, siis peab kauem vastu (naeravad koos Ingridiga). Et kohe kümme aastat noorem oleks. Pärast on mehel “parim enne” läbi, siis enam ei tahagi noort naist.
Teil on kaheksa täiskasvanut last. Kuidas peab siis lapsi kasvatama?
Naine kasvatab, minu sõna nad ei kuula (jälle naeravad). Tulevad koju, kohe kutsuvad ema. Pojad räägivad, et kui kohtaks sellist naist nagu meie ema, kohe võtaks ära. Ükskord vihastasin ja ütlesin neile “Kaua teie minu naist kiusate! Võtke endale ise naine!” (naerame Ingridiga). Muidugi! Jätke minu naine rahule. Poisid kohe ei saanud arugi, mida ütlesin.
Palju teil lapselapsi on?
Laisad poisid. Ainult neli.
Olen kuulnud, et teie käest ei ole poisid peaaegu peksa saanud.
Mina sain omal ajal nii palju peksa, et ei soovi seda kellelegi. Ja siis peksti ikka vereni. Olin hirmus tembumees. Lapsi peab sõnaga kasvatama.
Mis on teie arvates kõige mõjuvam karistus?
Moraali lugemine. Neil hakkab juba selle kuulamisest nii paha, et pole karistust vajagi. Moraali lugemine on vajalik, et nad saaksid aru, mida nad valesti tegid.
Kui lapsed satuvad halba seltkonda, mõjub see neile halvasti. Veel on väga oluline õhkkond peres, et vanemad ei jooks. Kui õun panna mädanenud õunte hulka, siis see hakkab samuti mädanema. Vanemad ei tohiks eriti oma lastele sõpru valida. Pigem jälgivad ja annavad soovitusi.
Kui kodu on korras, kõht täis, natuke raha taskus, ega siis lapsest pätti ei tule. Veel peab lapsele mõistma andma, et sa pead teda inimeseks. Temaga peab rääkima nagu täiskasvanuga.
Aga kuidas poisse siis ?vahele võtta??
Räägin ilusat juttu ja siis küsin midagi olulist. Siis räägin hoopis teisel teemal ja jälle küsin midagi. Pärast võtan kõik ilusasti kokku ja saangi teada. Kui küsid, et kes tegi, siis keegi pole teinud.
Kuidas erines poiste ja Stella kui ainukese tütre kasvatus?
Stella kasvas kuidagi omapäid. Vennad hoiavad teda väga. Talle ei meeldi vendadega peol käia. Räägib, et keegi ei julge tantsima kutsuda.
Kuidas teie suhtude oma laste peiudesse ja pruutidesse?
Meie ei ole neile kedagi valinud ega paari pannud. Soovitusi ikka anname, kui nad küsivad. Meie põlvkonnale käisid vanemad rohkem peale. Mõned soovitasid, et jooda naine täis, siis vaata, kuidas käitub. Aga minu naine ei võta tilkagi suhu. Ja veel soovitati, et vaata, et naisel oleksid ikka paksud sääred, et jäksaks tööd teha ja lapsi kanda. Minu naine on peenike, aga nälga pole jäänud ja kaheksa last on sünnitanud.
Ma olen oma lastele ainult sellist nõu andnud, et armuelus ei tohi kunagi kiirustada. Pere peab olema kindlustutud.
Mida soovitaksite noortele, kuidas peret luua ja lapsi kasvatada?
Igaüks on ju omapärane. Reegleid pole.
Ingrid Hintsi nõuandeid lastekasvatusest:
* Alates kolmeteistkümmendast eluaastast tuleks last kohelda kui täiskasvanut (võib loomulikult ka varem, sõltub lapsest). See mõjub väga hästi. Minu lapsed on justkui kolm vanuserühma – esimesed kaks poissi on seitsekümnendatel aastatel sündinud, järgmised kaks kaheksakümnendatel ja viimased neli üheksakümnendatel. Kõik on väga erinevad.
* Lastekasvatuses mängib huumor olulist rolli. Enne huumoriga kui vitsaga. See aitab lahendada paljusid probleeme. Ka kooselus on huumor oluline.
* Oleme oma lapsi toetanud kuni keskkooli lõpetamiseni. Lapsed ei ole kungi meilt raha nõudnud – saavad aru, kuidas peres on lood rahaga. Nad teavad, kus ja kui palju raha peresse tuleb ja arvestavad sellega.
TIINA JURJEVA
