1914. aastal puhkenud maailmasõda hakkas mõju avaldama ka maaelule. Hulgaliselt mobiliseeriti mehi sõjaväkke. Minu isa Karl oli vanem poeg ja meie kodutalu Kaunissaare pärija, kuid olukorra halvenedes rindel tuli sõtta minna ka temal.
Olukord oli raske, sest sakslased tungisid kõvasti peale ja Vene poolel oli suur korralagedus. Karl haigestus, sattus haiglasse ja pääses sealt koju.
Pikalt ei saanud ta kodus olla. Teenistus jätkus Peterburis raudtee-eshelonide saatemeeskonnas. Sõita tuli väga pikki vahemaid Arhangelskist Odessani. Arhangelskis plahvatasid suured sõjaväelaod, kus oleks võinud surma saada, kuid see oli siiski tunduvalt parem kui rindel viibimine.
Luba Eesti polgu moodustamiseks
Venemaa lüüasaamine I maailmasõjas ja alanud revolutsioon võimaldasid Eesti okupeerimise sakslaste poolt. 1917. aasta oktoobris jõudsid sakslased Eesti saartele, kuid enne kui nad jõudsid Tallinna, jõuti välja kuulutada Eesti Vabariik.
Eelnevalt oli Vene Ajutine Valitsus andnud loa tsaariarmees teenivate eesti soost sõdurite ja ohvitseride koondamiseks Eestisse piiratud kooseisuga Eesti polgu moodustamiseks, mis pidi aitama sakslaste sissetungi ära hoida. Moodustatud Eesti polk asus Haapsalus.
Et Vene vägede üldine vastupanuvõime oli väike, siis ka Eesti polk sakslastele suurt vastupanu ei osutanud. Vaatamata sellele võtsid sakslased eestlasi kui nende vastu sõdinud tsaariarmee võitlejaid ja suhtusid nendesse kui vastase sõjavangidesse. Eriti hoiti silma peal ohvitseridel. Seetõttu hajutas ohvitserkond end maapiirkondadesse ja pidas omavahelist salajast sidet. Sõdurid tulid lihtsalt koju ja jätkasid oma igapäevast tegevust kodutalus.
Ka Kaunissaare tallu saabus kaks Viljandimaa meest, endist tsaariarmee ohvitseri, kes varjasid end Saksa okupatsioonivõimude eest. Ajad olid väga segased, puudus kindel riiklik kord, esines palju kuritegevust ja röövimisi, eriti maapiirkondades. Selleks, et endid kaitsta, hakati moodustama kohalikke relvastatud kaitsesalku, millest hiljem moodustus Kaitseliit.
Julged mehed astusid kallaletungijate vastu
1918. aasta novembris puhkes Saksamaal revolutsioon. Keiser kukutati ja Saksa okupatsioon Eestis varises. Detsembris lahkusid Saksa väed Eestimaalt, seda ära kasutades alustas Eesti Vabariigi vallutamist Nõukogude Venemaa punavägi Narva suunalt.
Vaatamata kodusõjale Venemaal, otsustas Nõukogude Vene valitsus taastada oma endised piirid lääne suunas. Sõjaohu suurus ja tõsidus selgus Eestis sedamööda, kuidas jõudsid siia andmed Vene vägede koondamisest ja muudest ettevalmistustest piiri taga. 22. novembril 1918 toimus esimene kallaletung Narvale.
Meie rahva õnneks ja auks leidus sel raskel silmapilgul aga ka julgeid ja kindlaid mehi, kes ei kõhelnud hetkegi kallaletungijatele vastu astumast. Varem Vene polkudes ja hilisemas Eesti polgus teeninud ohvitserid, allohvitserid ja sõdurid, kes Saksa okupatsiooni ajal olid sunnitud laiali minema, hakkasid uuesti organiseeruma juba okupatsiooni ajal.
Hakati moodustama kohapealseid salajasi Kaitseliidu üksusi.
Kohtumisest Kuperjanoviga on Johannes ise kirjutanud järgmist: “Kuperjanov sisendas mulle suuri lootusi. Saan kaasa paki üleskutseid Lohusuu, Avinurme ja Mustvee meestele – alustagu kohe Kaitseliidu organiseerimisega.”
Aidus peatati punaste sissetung
Avinurme kaitseliitlastel õnnestus lahkuvatelt sakslastelt hulgaliselt relvi ja laskemoona saada. Peagi saabusid Lohusuu lähistele punaväe üksused, koosseisus 450-500 meest. 14. detsembril 1918 toimus siin lahing, millest võtsid osa ka Avinurme mehed, kuid punaväe ülekaal oli niivõrd suur, et paaritunnise lahingu järel tuli taanduda. Kaunissaare talust läks seekord punaste vastu võitlema neli meest: minu isa Karl ja lell Johannes. Ka talus sõjapaos olnud Viljandimaa mehed alamleitnant Leisk ja leitnant Eerik lahkusid talust, et Vabadussõjast osa võtta. Maetsma külast läksid vabaduse eest võitlema veel Voldemar Jalak Kopra talust, August Tooming Reiera talust, Johannes Kask Uuetalu talust.
Mõningate andmete järgi võttis Avinurme kaitseliitlastest Vabadussõjast osa 17 meest. Esimesed lahingud, millest osa võeti, toimusid Lohusuus, Jõgeval ja Aidus. Aidu lahing oli üks suuremaid, siin peatati punaste sissetung Eestisse, Avinurme mehed paiknesid Lahavere külas. Avinurme kaitseliitlased määrati 2. Üksik-Jalaväe Rügemendi I pataljoni IV roodu koosseisu, kus moodustati nendest eraldi olev maakuulajate (luurajate) komando. IV roodu ülemaks oli kapten Karl-Eduard Lamp.
Pärast Aidu lahingut 1919. a. jaanuari alguses
Marie kojujõudmine ei läinud nii libedasti, ta sattus punaste kätte, kes võtsid ära tema hea hobuse ja suure palumise peale andsid vastu ühe vana kurnatud kronu. Lõpuks jõudis ta ikkagi õnnelikult koju, kuid mehi tuli sõjast oodata veel üle aasta.
KALJU JALAKAS
