Riikliku päästekomando sulgemise järel loodud Avinurme Pritsimeeste Selts ühendab täna rohkem kui kahtekümmet piirkonna turvalisust tähtsaks pidavat liiget. Järgmisel aastal ootab Avinurme vabatahtlikke ees töötingimuste tuntav paranemine, sest ehitama hakatakse uut komandohoonet.
Avinurmes tegutsenud riiklik päästekomando, kus piirkonna turvalisuse eest kandis hoolt kümmekond päästjat, suleti 2011. aasta septembris. Mõned nädalad hiljem Avinurme vallavanema ametikohale asunud Raivo Reisenbuk pidas oluliseks, et päästevõimekus rohkem kui 1400 elanikuga Avinurme vallas säiliks.
Ligi 30 kilomeetrit katmata ala
“Kui vaadata päästeameti kodulehel olevat riiklike päästekomandode kaarti, siis Avinurme ümbruses on ligi 30 kilomeetri raadiuses katmata alla,” lausus nüüd ka ise vabatahtliku pritsimehena kogukonna turvalisust edendav Raivo Reisenbuk. “Riiklikud komandod asuvad Mustvees ja Iisakul ning praktika on näidanud, et siia kohalejõudmiseks kulub neil umbes kakskümmend viis minutit.”
Vabatahtliku päästekomando moodustamiseks kulus Avinurmes ligi aasta. “Hakkasime selle üle päästeametiga läbirääkimisi pidama ‒ või õigem oleks isegi öelda, et nemad meiega,” meenutas Reisenbuk. “Tagantjärele mõeldes oligi see pigem päästeameti-poolne n-ö moosimine, et me moodustaksime seltsi nende poolt etteantud tingimustel. Neil olid üsna jäigad seisukohad selles osas, milline asi peaks välja nägema. Me võisime küll oma arvamuse välja tuua, aga meie ettepanekuid keegi ei arvestanud,” lisas tollane vallavanem.
Päästeametil jäigad seisukohad
“Päästeamet ei näinud kahjuks ette mingeid paindlikumaid variante,” kahetses Reisenbuk, kelle sõnul sooviti Avinurmes, et vabatahtlike päästjate kõrval jääks vähemalt osaliselt tegutsema ka riiklik komando. “Võimalikeks variantideks ei tohiks olla vaid see, et on riiklikud superkomandod, kus on olemas kõik võimekused, või siis ei ole riigi poolt mingis piirkonnas üldse mitte midagi ning tegutsevad ainult vabatahtlikud.”
- aasta sügisel kogunenud initsiatiivrühma kuulus üle kolmekümne inimese, moodustati ka töörühm, mis hakkas teemaga põhjalikumalt tegelema. “Kokkusaamised päästeameti esindajatega toimusid nii siin kui ka Tallinnas, kuid sisulisi läbirääkimisi siiski ei olnud,” ütles Raivo Reisenbuk. “Järgmise aasta septembris esitati meile juba sisuliselt ultimaatum ‒ kui aasta lõpuks ei ole vabatahtlikku päästeseltsi moodustatud, jääme ilma viie tuhande euro suurusesest asutamisrahast. Kutsusime selle peale inimesed kokku ning otsustasime, et teeme ära. Mis meil muud üle jäi,” lisas Reisenbuk.
Jättis järjekorras ostukorvi maha
MTÜ Avinurme Pritsimeeste Selts, mille juhtideks valiti Ants Rummel ja Toomas Tooming, registreeriti 2012. aasta 16. oktoobril. Praegu võtab seltsi tegevusest osa kakskümmend neli liiget. “Vahepeal oli meid ka natuke rohkem, 27-28, aga tervislikel ja muudel põhjustel on osa mehi välja jäänud,” lausus Raivo Reisenbuk, kelle sõnul kuulub vabatahtliku seltsi liikmete hulka ka mitu elukutselist päästjat. “Kaks meest töötavad Iisakul, üks Mustvees, lisaks on meie hulgas ka vähemalt üks endise Avinurme riikliku päästekomando töötaja.”
Raivo Reisenbuki sõnul võiks seltsil olla ka tunduvalt rohkem liikmeid. “Koormus on praegu päris suur,” ütles ta. “Igaüks meist on kuu jooksul praegu valves kolm-neli korda, seda on päris palju.”
Suuremate sündmuste korral tuleb valves olevatel päästjatel sageli appi kutsuda ka teisi seltsi liikmeid. “Helistame nad läbi ning kes saab, see ka tuleb,” lausus Reisenbuk. “Tööd on pooleli jäetud ning olen ka näiteks kuulnud, et keegi on poe kassajärjekorras ostukorvi maha jätnud.”
Kohapeal on päästetud kaks maja
Nelja tööaasta jooksul on Avinurme vabatahtlikud pritsimehed saanud oma oskusi näidata mitmel tõsisel tulekahjul. “Kõige esimeseks tööülesandeks, mis meie sündmuste kaustas on registreeritud, oli ühe kohaliku suure firma angaaris toimunud põleng,” lausus Raivo Reisenbuk. “Mõned suuremad tulekahjud on on olnud ka Avinurmes. Tänu sellele, et meie mehed jõudsid kiirelt kohale, oleme põlengust päästnud vähemalt kaks maja, mille kõrvalhooned olid süttinud. Oleks päästjad vaid viis minutit hiljem kohale jõudnud, oleks tuli mõlemal juhul levinud ka majade seintele ja katustele.”
Lisaks on Avinurme päästjad loomulikult tegelenud ka maastikupõlengute kustutamisega, aidanud autosid kraavist välja tõmmata, teedele langenud puid kõrvaldada ning vähemalt kahel korral ka puu otsast kassi alla toonud. Kutselistel päästjatel on abiks käidud nii Mustvees kui ka Lohusuus, kõige pikem sõidud on neid aga viinud koguni Narva.
Avinurme Pritsimeeste Seltsi kasutuses on praegu kolm üsna uunikumi staatuses olevat päästeautot. “Praegused masinad tulid meile päästeameti poolt, need, mis siin varem olid, viidi aga minema,” ütles Raivo Reisenbuk. “Päästeametilt saime Kamazi paakauto ja Scania, autod on väga vanad, aga samas siiski töökorras. RMK-lt saime lisaks ka GAZ-66, mida kasutati metsatulekahjude kustutamiseks ‒ kui kuskil on väga raskesti ligipääsetavad kohad, siis selle autoga pääseb kindlasti ligi.”
Juba järgmisel aastal on Avinurme vabatahtlikel päästjatel lootust endale saada nii uued tööruumid kui ka uuemat tehnikat. “Projekt praeguse amortiseerunud hoone asemele uue ehitamiseks on olemas,” lausus Raivo Reisenbuk. “Sinna tuleks garaaž kolmele päästeautole, olmeruumid ning teisele korrusele ka õpperuum. Projekti rahastamise taotlus on saanud heakskiidu Leader-programmilt, leiame ka vajamineva omaosaluse. Kui kõik hästi läheb, siis järgmise aasta kevadel saame ehitusega pihta hakata.”
Uuema tehnika soetamiseks on Avinurme päästjad vaadanud ringi nii Soomes kui ka Saksamaal, samas loodetakse abi siiski ka kohalikult päästeametilt. “Neil oli suur hange uue tehnika soetamiseks, tänu sellele jääb neil vanemaid masinaid vabaks. Need on aga ikkagi oluliselt uuemad kui meie praegused masinad. GAZ-66 jääb meil tõenäoliselt siiski alles, sest päästeameti autode probleemiks on, et kõik on asfaldimasinad. Nad ei ole ette näinud, et midagi ka võiks juhtuda ka kusagil teede kõrval.”
Vabatahtlikud päästjad panustavad turvalisuse parandamisse eelkõige oma vaba ajaga. “Seda aega saaksid nad kasutada ka muudeks tegevusteks, mida selle piirkonna arenguks või kasvõi iseenda arenguks vaja oleks,” sõnas Raivo Reisenbuk. “Päästeteema on väga hea näide sellest, kuidas riik rakendab oma ametkondade kaudu meetmeid regioonidevahelise ebavõrdsuse tekitamiseks. Nendes piirkondades, kus riik sellisel viisil ebavõrdsust tekitab, pärsib see muid arenguid ‒ teiste piirkondade inimesed ei pea ju selliste asjadega tegelema. Poliitiline mõtlemine peaks muutuma ning ka päästeameti jäik poliitika võiks muutuda pandlikumaks,” soovib vabatahtlik päästja, kes tunnetab oma töös ka inimeste ootust. “Me peame alati arvestama sellega, et inimesed ootavad meie abi.”
MATI ALEV
