Holgeri enda üks viimase aja olulisemaid tulekuid (ja ühtaegu minekuid) oli Berliinist Põltsamaale kolimine poolteist aastat tagasi. Põltsamaa valisid nad koos eestlannast abikaasa ja pojaga elupaigaks sellepärast, et see jääb Tallinna ja Tartu vahele: Holgeril on nimelt vaja töö asjus pidevalt Tallinnas käia, tema abikaasa töötab aga Tartus.
“On üsna lihtne pakkida oma asjad Saksamaal kokku ja sõita Eestisse,” ütles Holger . “Raskem on pärast ? kui avastad, kui palju sünnimaale maha jäi ja kui raske on uue kodumaa igapäevaellu sisse elada, ning kui hakkad tundma puudust emakeele rääkimise võimalusest.”
Kuna Holger on pärit Plauenist, mis jäi omal ajal Saksa Demokraatliku Vabariigi piiridesse, leiab ta tuleku ja mineku tähenduse Eesti ja Saksamaa jaoks mõneti sarnase olevat: nii, nagu Eestist kiputakse välismaale tasuvamat tööd otsima minema, nii minnakse lihtsamat elu ja rammusamat leiba otsima ka Ida-Saksamaalt Lääne-Saksamaale. Kõige kärmemad olevat idast läände liikuma noored haritud naised, nii et Ida-Saksa väiksemates linnades olevat tekkinud juba tõsine pruudipõud. Ja kui algul arvavad minejad nii siin kui Ida-Saksas, et tulevad varsti koju tagasi, siis paljud neist mõtlevad hiljem ümber…
Ideaalmaastik
Holger Klemm ei ole küll professionaalne kunstnik, vaid ajakirjanik ja hariduskonsultant, kes mitmeid kunstikursusi läbi teinud, ent tal puudub algajalik-asjaarmastajalik kalduvus ilupildikeste kallal nokerdada. Tema piltides, mis on enamasti akrüülvärvidega paberile maalitud, on alati mõte või terve mõistujutt sees.
Näiteks näituse nimimaalil, mis on kinnitatud uksele (vanade uste ja akende ekspositsioonis kasutaminegi rõhutab tuleku ja mineku teemat!), võib näha kaunist päikeseküllast maastikku.
“Inimene, kes kinnises ruumis istub, kujutab sageli ette, et ukse taga on midagi väga kaunist. Kujutlust ukse taha jäävast ideaalmaailmast toidab ka see, mida telekanalid inimesele ette “söödavad”,” ütles Holger. “Tegelikkus võib ideaalpildist sootuks erineda. Seepärast tuleks end kokku võtta, uks avada ja tegelikkusele näkku vaadata.”
Kiivas pilti elust kipub Holgeri meelest pakkuma ka trükimeedia.
“Olles lehed läbi lugenud, tunnen tihti, et mu pea on fakte täis, aga neil pole seost minu eluga,” ütles Holger. “Tegelikult peaks meedia olema aga elu peegel ning suhtlema maailmaga.”
Maalil “Meediapeeglis” ongi Holger kujutanud ajalehte lugevat inimest, ainult et inimesel on näos ajaleheveerud, ajalehel, vastupidi, aga silmad, nina ja suu. Kusjuures naeratav suu.
Mõned näitusepildid on tihedalt seotud Holgeri isikliku eluga. Ühel neist on ta näiteks kujutanud haid, kelle teravahambuliste lõugade vahelt paistab Dresdeni panoraam. Maalitud on see pilt siis, kui Holger aastaid tagasi Dresdenisse kolis ja tal seal veel sõpru polnud.
“Dresden tundus mulle siis vaenulikuna nagu hai, kes püüab mind alla kugistada,” ütles Holger. “See suhtumine muutus, kui mul seal sõbrad tekkisid.”
Lustakas “Kolm rõõmuhüpet” on maalitud aga siis, kui Holgeri naine koos pojaga kolm ja pool aastat tagasi tema juurde Berliini kolis. Tutvusid nad, muuseas, Eestis: Holger käis siin mõne aasta eest puhkusereisil.
Vastandlikud võimalused
Mõned pildid pakuvad suisa vastandlikke tõlgendusvõimalusi. Pildil “Nähtamatu padi” võib näiteks näha meest, naist ja last. Ühest küljest võib see olla armastav perekond, mida naise hoolitsevad käed koos hoiavad, teisest küljest võib Holgeri sõnul aga küsida, miks naisel pole silmi, miks mees on kaotanud oma keha ja miks tekki pakitud imik nii väga muumiat meenutab?
Niisama erinevaid tõlgendusvõimalusi pakub ka “Võitleja”: meest lõõmaval taustal võib vaadata kui põlevast majast põgenejat, aga ka kui barrikaadile tõusnut, kelle selja taga lehvib punane lipp. Mehe silmavaade ja paljas ülakeha ütlevad, et see pole kindrali käsku täitev marionett, vaid inimene, kes on valmis oma aadete nimel paljakäsi võitlusse minema ja viimse veretilga andma.
Sageli küsitaksegi Holgerilt, mida ta ühel või teisel pildil kujutanud on. Holger küsib tavaliselt vastu: “Aga mida sina seal näed?” Sest tema meelest on ta pildid n-ö avatud tähendusega pildid ning üleüldse on igal vaatajal voli tõlgendada kunstiteost täpselt nii, nagu talle õigem tundub.
Nii, nagu Holgeri pildid on avatud tähendusega, nii on ka ta ise avatud meeltega inimene. Ta kirjutab Saksa meediale reisikirju Eestist ja toimetab Saksa-Balti kaubanduskoja poolt välja antavaid trükiseid. See nõuab omajagu sõitmist nii mööda Eestit ja Baltikumi kui ka Saksamaa vahet. Nii et tema elu ongi täis tulekuid ja minekuid. Ent tema suhe Põltsamaaga pole sugugi ainult läbisõitja-suhe: ta laulab näiteks Põltsamaa koguduse segakooris ja juhendab koos abikaasaga Põltsamaa Ühisgümnaasiumi Ib klassi (selles klassis õpib Klemmide poeg) nukunäiteringi.
Kultuurikeskusse üles pandud näituski on tõend sellest, et Holger end üha enam põltsamaalasena tunneb. Näitus jääb avatuks tuleva nädala lõpuni, Holger ise Põltsamaale loodetavasti tunduvalt kauemaks.
RIINA MÄGI
