Kui sul on unistus, ära viivita selle teokstegemisega lõputult. Ning ära ütle kunagi, et sa ei oska või ei suuda, kui sa pole proovinud. Umbes nii võiks kokku võtta Jõgeva kunstikooli avatud stuudio näituselt saadud kogemuse.
Kui omal ajal käisid avatud stuudioga ühinenud kunstihuvilised kindlal nädalapäeval koos kunstikoolis maalimas, siis viimasel ajal tegutseb stuudio tsükliõppe vormis. Teatud aja tagant kuulutatakse välja uus, mingile konkreetsele teemale pühendatud õppemoodul ning soovijad saavad end sellel osalema registreerida.
Tsükliõppe ajajärgul on stuudio koosseis kiiremini muutuma hakanud. Viimased kolm moodulit on läbitud siiski ühe ja sama kaheksaliikmelise seltskonnaga, millesse kuuluvad Ranne Jäme, Riina Lastik, Maris Prii, Eve Roos, Piret Saarik, Tiina Säälik, Jaan Vahtla ja Anne Örd. Nende tööd, mis valminud ajavahemikul mullusest sügisest tänavuse kevadeni, ongi väljas Betti Alveri muuseumis 31. oktoobrini näha oleval näitusel “Värvide kaleidoskoop”.
Avatud stuudio juhendaja Elita Järvela sõnas, et valib moodulite jaoks teemad intuitiivselt. “Antud juhul pidasin teemasid valides silmas vajadust uustulnukad — aga neid oli üsna mitu — n-ö lahti muukida,” ütles ta. “Algul käin teema välja ning siis hakkan kohapeal metoodiliselt improviseerima ehk sisuliselt uut metoodikat leiutama. Üks minu põhimõte on, et inimene peaks hakkama kohe looma ja alles siis õpib ta midagi juurde.”
Esimese teemana pakkus Elita stuudiolastele välja sümbolite teema. Etteantud sümbolite valikus olid ka etnograafilised ning juhendaja rõõmuks haakusid nii mõnegi tegija mõtted just selliste märkidega. Teiseks teemaks oli fovism. Sellele kunstiajaloos tuntud suunale pani aluse Henri Matisse’i ümber kogunenud mõttekaaslaste grupp. Nad hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjuga modelleerimise, objektidele ainuomaste värvide kujutamise jne. Peaeesmärgiks sai mitte nähtava jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Sama püüdsid teha avatud stuudiosse koondunud Jõgeva kunstiharrastajad.
Tee värviharmooniani
“Fovismist inspireeritud maale luues oli kõigile aluseks mõne kunstiajaloo klassiku taiese põhjal koostatud värvitabel,” ütles Elita Järvela. “Nii jõudsimegi lapselikus rõõmus värvidega mängides vanade meistrite loomingu toel värviharmooniani.”
Kolmanda teemana võeti vaatluse alla fragmentaarsus kunstis. Juhendaja andis stuudiolastele ette fotod mitmesuguste objektide fragmentidest ning nende ülesanne oli anda neil kujutatu edasi vaid kaht värvi kasutades.
“Kui me olesime kohe sellest ülesandest alustanud, oleks see stuudiolastele ilmselt igav olnud. Nüüd jõudsime aga loogilist rada pidi peenema koloriidi juurde,” rääkis Elita Järvela.
Stuudiolaste kolmel teemal maalitud töödega oli juhendaja väga rahul: nad ületasid tema ootusi. Iga teema eeldas täiesti erinevat lähenemist ja vastavalt sellele olid erinevad ka loomeprotsessid. Loojad olid üsna erinevad.
“Tiina Säälik, Riina Lastik ja Ranne Jäme on päris pikka aega avatud stuudios käinud,” ütles Elita Järvela. “Tiina stiil on ekspressiivne ja alati äratuntav ning tema piltidel on tihti mõni humoorikas nüanss. Riina lemmiktehnikaks on aastaid olnud õlimaal, ent nüüd proovis ta ära akrüülvärvid. Ranne kohta võib öelda, et teda lõuend ja värv suisa armastavad.”
Meeldivad üllatused
Elita sõnul pakkusid uustulnukad kohe meeldivaid üllatusi. Maris Priil võimaldasid elu- ja kunstikogemus kohe oma stiili leida, Eve Roos küsis Elitalt ainult, kuidas värve segada ja kui paksult neid panna, ning asus siis kompleksivaba ja impulsiivse inimese julgusega looma. Piret Saarik osutus tõeliseks üllatusteinimeseks: päris raske oli uskuda, et ta pole kunagi varem maalinud.
“Ma olin ise ka üllatunud, kui mu töid kohe kiitma hakati,” tunnistas Piret. Kunstikooliga oli ta varem kokku puutunud oma laste kaudu. Kui lastel kunstiõpingud unarule jäid, leidis ema, et nüüd on tema kord.
“Mina rääkisin kogu aeg, et kui pensionile jään, hakkan maalima, aga pensioniaeg läheb ju kogu aeg eest ära,”! lisas Maris Prii. “Lõpuks ütles ema, et mine siis kohe maalima, mis sa enam ootad.”
Arhitekt Anne Örd on küll kunstiinstituudi ehk praeguse kunstiakadeemia lõpetanud, ent seal tegelesid tulevased arhitektid ainult joonistamise ja maalimisega.
“Akrüül- ja õlimaali me seal ei proovinud, nii et need neli tööd, mis siin näitusel väljas on, on tõesti minu esimesed akrüülmaalid,” ütles Anne Örd.
Keskkonnaspetsialist Jaan Vahtla on avatud stuudios praegu ainus meeshing. Tema sai lõpuks ometi teada, et õli on tema lemmiktehnika.
“Ma ei julenud seda tehnikat kolmkümmend aastat proovida, sest mul oli selle ees nii suur aukartus. Kujutasin ette, et see peab eriliselt koolitatud inimene olema, kellel on õigus pintsliga õlivärvi võtta,” ütles Jaan Vahtla.
Tema sõnul on kunst nagu herpes: kui haigusetekitaja on organismis, siis lööb tõbi varem või hiljem välja. Avatud stuudios on aga inimesed, kelle vahel tekib dialoog ja sünergia. Nii on igas näitusel olevas pildis mitte ainult selle autorit, vaid ka killuke tema stuudiokaaslasi.
Ka Ranne Jäme avaldas heameelt selle üle, et avatud stuudio näol on olemas koht, kuhu ka temaealine kunstihuviline saab maalima minna.
Jõgeva kunstikooli direktori Anne Nurmiku sõnul möödus avatud stuudio tegutsema hakkamisest tänavu 1. oktoobril kakskümmend aastat. Kunstikool, mille tiiva all stuudio nüüd tegutseb, on kaks aastat noorem.
“Uhke tunne on seda näitust vaadata,” ütles Anne Nurmik, kes oli omal ajal avatud stuudio kokkukutsuja ja esimene juhendaja. “Kuigi töid vähe, mõjub väljapanek niisama võimsalt kui omaaegsed ülevaatenäitused Tallinna Kunstihoones.”
RIINA MÄGI
