Minu jaoks on selle meetodi võlu vabadus, kirglikud vaidlused, ideevälgatused, mis muudavad maailma… Iga Avatud Ruum on nagu autokaupluse ootamine lapsepõlves. Seal sai kuuldud kõige olulisemad uudised, räägitud ära suured ja väikesed mured, sealt leidsid külainimesed traktori kartulivagude sisseajamiseks ja head nõu liigesevalu leevenduseks.
Nii on tuhandeid aastaid tehtud. Inimesed, kes hoolivad, tulevad kokku ja räägivad suud puhtaks. Avatud Ruumi meetod on kõige loomulikum viis lahendusi otsida. Nii, nagu kunagi külapoe trepil, saavad ka nüüd ühes konkreetses ruumis läbi räägitud need teemad, mis hingel ja südames. Ainus erinevus (ja väga oluline sealjuures): räägitud jutud ei jää pelgalt rääkijate vahele, vaid kirjutatakse üles, kogutakse kokku, arutatakse üheskoos uuesti läbi ja viiakse lõpuks järjepanu ellu.
Eriti võimas on meetod siis, kui keegi ei tea vastust ning vaja on paljude inimeste jätkuvat tegelemist küsimusega. Avatud Ruum toimib üliedukalt, kui küsimuseks on tulevik ja kui inimesed on valmis tõdema, et nemad ei tea vastust, kuid ühiseks eesmärgiks on toimiva lahenduse leidmine. Avatud Ruumis osalemise vältimatu eeltingimus on vabatahtlikkus.
Avatud Ruum on tulemuslikult töötanud viiest kuni kahe tuhande inimeseni, kes ühes kohas kokku saavad.
Ettevalmistused on tehtud, rahvas koos ja kõik istuvad ringis. Keskel on Avatud Ruum, kus vaid väike hulk markereid, kleeplint ja A3 suuruses tühjad lehed.
Arutelu juhi ülesanne on viia inimesed nii kiiresti kui võimalik aktiivse ja sünergilise koosolemiseni. Inimesed peavad saama teada, mida neil teha tuleb, nad on ise loonud päevakava (töörühmad) ning on valmis mõtlema.
Osalejad võtavad lehe paberit, kirjutavad sinna pealkirja, oma nime ja tutvustavad rühmale oma ettepanekut: „ Minu küsimus on… Minu nimi on…” Nii see tavaliselt algab.
Kõik püstitatud küsimused pannakse nähtavale kohale tutvumiseks ja osalejad valivad enda jaoks olulisemad, mille arutamisel kaasa rääkida. Seejärel liiguvad küsimused laiali töötubadesse, rahvas koguneb valitud teema juurde ning algab arutelu. Küsimuse püstitaja juhib tavaliselt töötuba ja organiseerib kõikide mõtete kirjapaneku. Töötubades kulgevad arutelud oma rada. Kõik, mis otsustatakse teha, ongi õige…
Tähtis ei ole see, kui palju inimesi tõstatatud küsimust või esitatud mõtet arutama tuleb, ega ka see, kes tulevad. Pigem on oluline arutelu ja vastastikuse toime kvaliteet.
Arutelu kestab täpselt nii kaua, kuni kõik saab öeldud, ja siis võib laiali minna. Võib liituda mõne uue aruteluga või teha mida iganes. Samuti on võimalik, et arutelud on pikemad, kui esialgu kokku lepiti. Ka see on lubatud.
Kui rühmad on oma töö lõpetanud, materjalid on vaatamiseks välja pandud, kõigi osalejate poolt läbi loetud ja soovitavalt ka teemad olulisuse järgi ritta seatud, istutakse uuesti ringi ning igal osalejal on võimalik midagi öelda. Kõikides töörühmades räägitu koondatakse üheks dokumendiks ilma paranduste, täienduste ja muudatusteta ning need lähevad avalikkuse ette, et koguda toetust ja täiendusi. Internet aitab meid selles, et ühte moodi mõelnud inimesed hiljem koondada ja teemadega edasi minna.
Seega on 1. mai mõttetalgud algus, mille oleme teinud ise.
iii
AIRA TAMMEMÄE, AT Treeningud konsultant ja koolitaja
