“Tulete just õigel ajal,” ütleb Jõgevamaa Puuetega Inimeste Koja juhataja Luule Palmiste, kui neljapäeva õhtupoolikul Voore külalistemaja õuele jõuame. “Noored hakkavad kohe näitama, mida nad tänase päeva jooksul õppinud on.”
Selle päeva hommikupoolik ja pärastlõuna on laagrilistel kulunud nimelt neljas loomingulises grupis tegutsemisele: kunstihuvilisi juhendas Elita Järvela, näitemänguharrastajaid Liis Barkala ning laulu- ja tantsusõpru Silja Piir ja Merleen Läänemägi. Elita panebki koos abilistega üles kunstinäitust, kasse ja hiiri kehastavad näitlejad on endale vurrud ette maalinud ning lauljad-tantsijadki on juba esinemiseelses elevuses. Maavalitsuse pressi?eff Kristi Terep soovitab mul aga kõigepealt süveneda noorte eelmise päeva rühmatöö kirjalikesse kokkuvõtetesse, millega ta kohe-kohe ära sõita kavatseb, et nende põhjal maakonna koduleheküljele artikkel kirjutada.
Rühmatöö käigus panid noored nimelt ühiselt kirja kõik probleemid, millega nad on kokku puutunud ekskursioonil käies, kultuuri- ja toitlustusasutusi külastades ning teiste ühiskonnaliikmetega suheldes, ning pakkusid neile ka omapoolseid lahendusi. Ratastooliinimeste pääsu kultuuri- ja toitlustusasutusse takistavad nende kogemuste põhjal sageli trepid, kõrged lävepakud ja kitsad uksed. Kui aga kohvikuuksest sisse pääsetaksegi, võib laud osutuda nii madalaks, et ratastool selle serva alla ei mahu. Vaegkuuljal puudub võimalus teenindajatega viipekeeles suhelda, vaegnägijal jälle võimalus menüüga tutvuda ja juhtkoera kohvikusse kaasa või hoiule jätta. Neile, kellele mingi toiduaine vastunäidustatud, ei oska söögiasutuse personal tavaliselt toidu koostisosade kohta täpsemat infot anda. Oma toitu, mille koostis täpselt teada, ei tohi aga hoopiski kaasa võtta ja kohapeal manustama hakata.
Probleeme kogunes palju. Lahendusi ka. Mõned neist nõuavad raha, mõned aga lihtsalt teiste ühiskonnaliikmete, sealhulgas teenindajate suhtumise muutmist. Ja laagrilised usuvad, et nad ise saavad selle suhtumise muutmisele kõvasti kaasa aidata.
Tegus tuumikgrupp</P>
Noorte esinemist muusika- ja tantsunumbritega ning lustlikku näitemängu vaadates jääb üle imestada, kuidas kõik see ainsa päevaga selgeks õppida on suudetud. Esinejate säravaid silmi vaadates näib aga küsimus, kuidas neile laagris meeldib, täiesti kohatuna.
“Kõige rohkem küsitaksegi siin laagris seda, kas tuleval aastal saame jälle kokku,” ütleb Luule Palmiste.
Kuue maakonna puuetega noorte laagri korraldamine oli esmakordne kogemus nii talle kui ka laagri idee autorile, maavalitsuse sotsiaaltöö peaspetsialistile Aime Meltsasele. Idee oli küps juba möödunud aastal, ent siis ei saadud selle teostamiseks raha. Seekord läks paremini: rahastamist leidsid mõlemad laagri korraldamiseks kirjutatud projektid, nii see, mille maavalitsus esitas Euroopa Noored Eesti Büroole, kui ka see, mille maakonna Puuetega Inimeste Koda esitas Hasartmängumaksu Nõukogule. Kuidas tuleval aastal läheb, eks näe.
Enda sõnul on Luule Palmiste ja Aime Meltsas siiski ainult abilised, laagri korraldajateks on puudega noored ise, täpsemalt viiest Jõgevamaa noorest koosnev tuumikgrupp koosseisus Ingrid Persman, Maria Lippur, Endre Varik ning Riiko ja Raiko Hansen. Nemad kavandasid kuuel ettevalmistaval kokkusaamisel kõik laagritegevused, sõlmisid kokkulepped loomegruppide juhendajatega jne. Potentsiaalsed laagrilised leiti teiste maakondade puuetega inimeste kodade vahendusel. Kokku sai 69 noort vanusevahemikus 16-36 eluaastat.
“Erakordne on selle laagri juures mitte ainult see, et koos on kuue maakonna noored, vaid ka see, et koos on eri liiki puuetega noored: tavaliselt korraldatakse selliseid üritusi ju eraldi liikumis-, vaimu- või mõne muu puudega noorte jaoks,” ütleb Aime Meltsas. “Tõtt-öelda oli neil alguses omavahel üksteise kohta päris palju küsida.”
Vastastikku rahul
Nii Aime kui Luule kinnitavad, et laagripäevad on olnud täis vapustavaid ja meeldivaid üllatusi.
“Siin, vabas ja sundimatus omasuguste seltskonnas saadakse juurde suhtlemis- ja esinemisjulgust ning enesekindlust, õpitakse enesega paremini hakkama saama ning ilmutatakse oma varjatud andeid. Üks Valgamaa ratastoolineiu, kel tervis täna teistega koos loomerühmades osaleda ei lubanud, kirjutas selle kompensatsiooniks muusikapala ja luuletuse, üks sünnipäraselt pime Tartumaa noormees osutus jälle nutikaks elektroonikuks: kui meie mikrofoni tööle ei saanud, tuli tema, tegi üksnes kompides kindlaks, missugused juhtmed lahti võtta ja missugused kokku ühendada tuleb ? ning mikrofon hakkaski tööle,” ütleb Aime Meltsas.
Voore külalistemaja juhataja Tiit Treve ja kogu personali kohta lausuvad Aime ja Luule vaid kiidusõnu. Kui selgus, et laagrisse tuleb ka ratastoolis noori, rajati kiiresti mitmesse kohta kaldteed ja muudki probleemid on leidnud lahenduse. Tiit Treve omakorda kiidab laagrilisi.
“Selle seltskonna võib Voore külalistemaja klientide TOP 10sse kanda. Kui tavakülastajate puhul oled ikka natuke pinges, teadmata, mida neilt oodata, siis nende noortega on lihtsalt rõõm tegelda. Otse hämmastav, kuidas nad kõiges kaasa löövad. Keskmisele eesti seltskonnale tuleks ikka kõvasti viina sisse joota, et nad nii avaneksid, nagu need noored Aimar Pihlaku eile korraldatud karaokeõhtul,” ütleb Tiit Treve, lisades, et puudega noorte võõrustamine on laiendanud nii tema kui kogu külalistemaja personali silmaringi.
RIINA MÄGI
