Automaks pole veel ökoreform

Ökoloogilise maksureformiga püütakse lahendada kolme probleemi: 1) suurendada majanduse konkurentsivõimet, tekitades soodsa keskkonna tehnoloogilisteks innovatsioonideks; 2) luua uusi töökohti tööjõu maksustamise vähendamise kaudu; 3) motiveerida keskkonnasõbralikult tootma, tarbima ja käituma. Seega vaatab ökomaksureform arengut tervikuna ja lähtub säästva arengu põhimõtetest, mille kohaselt sotsiaal-, majandus- ja keskkonnaprobleeme tuleb lahendada üksteisega seoses ja tasakaalustatult.

Lahendus on võimalik keskkonnakaitseliste majandushoobade abil. Nendega suurendatakse keskkonna ja loodusvaradega seotud makse ning sellest saadava tulu arvel vähendatakse tööjõuga seotud makse.

OECD ja ELi riikides kasutatavad keskkonnakaitselised majandushoovad on mitmekesised. Kõige suurem osa keskkonnamaksude tuludest saadakse energia tootmise ja kasutamise maksudest. Siia kuuluvad nt kütuseaktsiisid, mis annavad 7-8 protsenti riikide maksutuludest. Lisaks nendele on võimalik kehtestada erinevaid transpordiga seotud makse, nt paljuräägitud automaks, aga ka raskeveokimaks ja teedemaksud. Eestis ei ole siiani energia- ja transpordimakse keskkonnamaksudeks peetud. Nende eesmärk on pigem eelarve täitmine ning ELi liikmesriigina energiamaksude direktiivide järgimine. Samas on ökomaksureformi aluseks ELis just energia- ja transpordimaksudest saadav tulu. Väga oluline meede on loodusvarade kasutamise ja saastemaksud, millest laekuvat raha kasutatakse reeglina sihtotstarbeliselt keskkonnakaitse edendamiseks. Kuna keskkonnakaitse infrastruktuuri arendamiseks on vajalikud suured investeeringud, pean äärmiselt vajalikuks edasi arendada praegu kehtivat keskkonnatasude süsteemi.

Seni on Eesti keskkonnainvesteeringute vajadusest suutnud katta vaid 40-50 protsenti ning tihti piirab välisabi laialdasemat kasutamist kaasfinantseerimise vahendite vähesus. Keskkonnatasude tõstmine aitab seda leevendada. Kõrgemate keskkonnatasude kehtestamine annab ettevõtjatele signaali, et riik ootab loodusvarade kasutajailt ja saastajatelt keskkonnahoidlikumat tegevust.

Alates sellest aastast rakendatakse Eestis saastekvootidega kauplemist, mis annab võimaluse ja märkimisväärse stiimuli realiseerida innovaatiliste tehnoloogiate või alternatiivsete kütuste juurutamisega saadav kasvuhoonegaaside heidete vähendamine rahvusvahelisel turul välja kujuneva hinnaga. Tänaseks oleme ettevõtetele väljastanud 41 kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise luba. Loodame, et kõik ettevõtted kasutavad neile antud võimalust, sest see on täiendav tuluallikas ettevõtte majandamise efektiivistamisel.

Maksude ja tasude tõstmise kõrval on võimalik rakendada maksuleevendusi keskkonnasõbralikele toodetele ja teenustele või lõpetada keskkonnakahjuliku tootmise toetamine. Nt Eestis on siiani subsideeritud põlevkivienergeetikat, kuna selle keskkonnatasud on kordades madalamad teiste tegevustega seotud analoogsetest keskkonnatasudest. Põlevkivienergeetikale tehtud soodustuste juures oleme arvestatud seda, et elekter on majanduse arengumootor, samuti Eesti elanike maksuvõimet ja tootmise konkurentsivõime toetamist. Kõike seda aga oleme teinud keskkonna arvel.

Praeguseks on Eesti majandus olulisemalt kõrgemal tasemel ja elanike maksevõime suurem kui praeguste keskkonnatasude kehtestamisel. Seetõttu ei tohiks ka Eesti energeetika edasine areng toimuda keskkonna arvel. Põlevkivielektri hind peaks hakkama kajastama senisest rohkem keskkonnakulutusi ja keskkonnale tekitatud kahju. On tehtud ettepanek, et elektritootmise keskkonnaga seotud väliskulude kandmine langeks elektriaktsiisi kaudu ainuüksi elektritarbijale.

Sellega ei saa nõus olla, sest ettevõttel kaoks otsene huvi keskkonnameetmeid kasutusele võtta. Elektriaktsiisi rakendamisel on keskkonnakaitset soodustav mõju vaid siis, kui elektriturg on avatud ja tarbijal on võimalus valida, mismoodi toodetud elektrit ta kasutab. Seniks peaks jätkuma keskkonnakaitse mõjutamine elektritootmisel keskkonnatasude kaudu.

Ökoloogilise maksureformi eesmärkide saavutamiseks on võimalik kasutada kaugelt rohkem meetmeid kui automaks.

Praegu on küsimus pigem selles, milliseid keskkonnakaitselisi majandushoobasid ja kuidas rakendada. Seetõttu ongi moodustatud ministeeriumidevaheline töögrupp, kelle ülesanne on välja töötada adekvaatne stsenaarium ning analüüsida selle võimalikke mõjusid ühiskonna kõikide sektorite arengule. Siis saame me otsustada, millised lahendused me valime.

Villu Reiljan, keskkonnaminister, Rahvaliidu esimees