Kahe päeva jooksul külastas Reinpuu Eesti kultuuriseltside päeva Kassinurmes, kohtus Jõgeva linnapea Heldur Läänega, käis kala püüdmas Härjanurme kalatalus. Härjanurmes külastas Reinpuu ka kohta, kus asus tema vanaisa kodutalu. Pühapäevane päev kulus väljasõidule: Ene-Mai sai tutvuda Laiuse mäega, Kuremaa, Palamuse ja Kärdega ning Elistvere loomapargiga.
Õhtul võõrustas kauget külalist Jõgeva pensionäride ansambel Kuukressid, kellega koos sai ta laulda vanemaid ja uuemaid eesti laule.
Kohtus esimest korda vanaonu tütrega
Just pensionäride ansambliga kohtudes sai 72-aastane vanaproua tõsise üllatuse osaliseks: ta kohtus esimest korda Virve Petersoniga, kes on talle üsna lähedalt sugulane: nende vanaisad olid vennad.
Austraalias rahvatantsuga tegelema hakanud Reinpuu otsis kontakti inimesega, kes hästi eesti rahvatantsu oskab ning seda ka järeletulevatele põlvedele edasi anda suudab. Nii sõitiski Jõgeva kultuurikeskuse juhataja Airi Rütter mullu talvel Austraaliasse sealsetele eestlastele eesti rahvatantsu õpetama. Oma rahvatantsu on Austraalia eestlased tantsinud ja püüdnud selle traditsioone kaugel maal elus hoida juba ligi kuus aastakümmet.
Esialgu õpiti rahvatantsu Adelaide`s kord nädalas pühapäeviti. Tantsude esimeseks õpetajaks oli Ants Ranne ning aasta hiljem võttis selle ameti üle Osvald Talmelt. Väga kauaaegne rahvatantsuõpetaja oli legendaarne Elfriede Buck.
Tantsusammud otsiti välja vanadest raamatutest ning ka mälu järgi. Peagi leiti ka lõõtspillimees, kes tantsijatele saateks mängis. Lisaks rahvatantsule püüti igal aastal maha mängida üks eestikeelne näitemäng, millega omal ajal oli omajagu probleeme: nimelt ei olnud eestikeelseid näidendiraamatuid. Austraalias neid ei leidunud ning kodu-Eestist neid ka küsida ei saanud.
Eestlaste teistmoodi tantsud
Lõpuks leiti Rootsist inimene, kellel oli fenomenaalne mälu: nii saatis ta mõned tekstid, mille järgi siis esimesed näitemängud ära õpiti.
Reinpuu sõnul oleks tantsuõpetaja abi pidanud kasutama juba palju varem. Kui Eesti piir avanes ning eestlased ESTOdele pääsesid ning väliseestlased Eestis laulupidudel osalema hakkasid, selgus, et kodueestlased tantsivad oma rahvatantse kuidagi rõõmsamalt ja teistmoodi.
Kuigi sidemed Eestiga olid sõlmitud juba varem ning Austraalia rahvatantsuõpetajad käisid Eestis õppimas, taheti leida õpetaja sinna just Eestist.
Ene-Mai Reinpuu põgenes 12-aastaselt koos emaga Saksamaale, Austraaliasse jõudis ta neli aastat hiljem. Austraaliasse meelitas eestlasi ja ka teisi sõjapõgenikke asjaolu, et see oli üks esimesi maid, kus pagulasi hakati vastu võtma perekonniti. Paljudes teistes riikides võeti vastu vaid vallalisi inimesi. Praegu on Adelaide Eesti Seltsis 180 liiget, kuid hiigelaegadel on neid olnud ka 300 ja rohkem.
Adelaide`i Eesti Selts on juba 56 aastat vana ja Reinpuu sõnul on tänaseks selle liikmeskond kokku kuivanud.
Kuigi põgenike järglased mitmendatest põlvedest enam eesti keelt ei oska, tegelevad need noored siiski meelsasti eesti rahvatantsuga ja laulavad ka eesti laule. Airi Rütter meenutas oma Austraalias-käigust, et talle jättis unustamatu mulje, kui noored tulid vastu ning ütlesid, et nad on eestlased ning olid oma päritolu üle uhked. Eestikeelne “tere” kõlas sageli, isegi siis, kui see oli ainuke sõna, mida eesti keeles osati.
Reinpuu enda sõnul on praegused lapsed juba viies põlvkond Austraalia eestlasi. Ta rõhutas, et laps võib küll laulusõnad ja tantsud ära õppida, kuid ta ei suhtu eesti traditsioonidesse ja keelde enam nii nagu vanemad inimesed.
Osaliselt on see tingitud segaabieludest, teisalt Austraalia Suurbritannia-kesksest koolisüsteemist. Ometi on innuga tantsimas ka eestlaste austraallastest abikaasasid ning teisigi huvilisi.
Eesti päevad kahe aasta tagant
Adelaide?i Eesti Selts loodi 1949. aastal ehk 56 aastat tagasi. Enda sõnul on Ene-Mai Reinpuu seltsi juhtimise juures olnud juba nelikümmend aastat: esialgu juhatuse liikmena ja 1987. aastast alates esinaisena.
Reinpuu on ka Austraalia Eesti Seltside liidu peasekretär: katusorganisatsiooni büroo on liikuv, iga paari aasta tagant vahetab see kohta, liikudes suuremate Eesti keskuste ?Sydney, Melborne`i ja AdelaideŽi vahel.
Suurüritusteks on Austraalia Eesti päevad, mis toimuvad iga kahe aasta tagant ning järgmisel korral juba tänavu detsembris Sydneys. Eesti päevadel Austraalias on pikk traditsioon: eestlaskond hakkas kokku saama juba 1950. aastate alguses ning vahepeal paisus üritus üsna suureks.
ESTO päevad on Austraalias toimunud küll vaid üks kord, 1988. aastal, kuid just see ESTO oli murranguline, sest siis võtsid ESTOst esmakordselt osaeestlased kogu maailmast, ka Eestist.
Pildistas tühjust
Esimest korda külastas Reinpuu Eestit 1980. aastal ning kuigi ta teadis, millises olukorras Eesti riik on, kurvastas, üllatas ja pahandas nähtu teda südamepõhjani. Reinpuu rääkis poolnaljatamisi oma esimestest seiklustest Venemaal ja Eestis: esimeseks üllatuseks oli see, et 24 tundi tuli viibida Moskvas ning ööbida Moskva hotellis.
Moskva kaubamaja aga rabas oma tühjusega. Ja kui seal veel midagi leidus, siis Tallinnas just avatud Kotka pood oli pooltühi. Kui Reinpuu aga fotoaparaadiga segadust ja tühjust jäädvustada püüdis, ilmus kaupluse töötaja, kes oli väga pahane. ?Mida teie siin pildistab. Need riiulid on ju tühjad, miks teie tühje riiuleid pildistab? Kohe lähme juhataja juurde,” on Reinpuul siiani müüja sõnad meeles.
Et südikas naine ise juhataja juurde minemast keeldus, läks müüja ametnikku kutsuma, külaline sai selle aja sees kauplusest lahkuda.
Pärast esimest külaskäiku hakkas Ene-Mai Reinpuu käima Eestis umbes nelja aasta tagant korra ning iga korraga oli olukord pisut paremaks muutunud.
Viimase viie aasta jooksul on Ene-Mai juba sagedamini Eestisse juhtunud ? neli korda. Sugulasi ja tuttavaid on Reinpuul Eestis palju ja nad ootavad teda ikka ja jälle külla.
Rütteri sõnul on Reinpuu ise öelnud, et Eestis on väga palju värve ning mitmekesine loodus. Värvid on väga puhtad ja säravas toonis. Reinpuu on öelnud, et Eestis käimine on tema jaoks nagu eluenergia allikal käimine.
EVA KLAAS