Kirjutan sulle nende paljude õpilaste nimel, keda sa oled õpetanud ja eluks ette valmistanud, kellele teadmised, oskused ja väärtushinnangud teele kaasa andnud. Kirjutan sulle sina ja mina vormis, pidades silmas kõiki õpetajaid ja õpilasi. Usun, et sa mõistad mind.
Palju aega on möödas sellest, mil mina koolipingis istudes aukartusega mõtlesin, kui tark võib üks õpetaja olla. Mäletan, kui elevil ma olin esimesel õppeaastal, kui palju oli uut ja põnevat avastada. Mäletan, et nii mõnigi meie hulgast vahel segaduses sind emaks kippus kutsuma. Sa võtsid seda kui algaja koolijütsi loomulikku reageeringut ja tõenäoliselt selline tundepuhang isegi meeldis sulle.
Sirgudes muutusime aga enesekindlamaks ja koolitembudki ei jäänud olemata. Noore inimese aktiivsus kippus aeg-ajalt tundigi kaasa hiilima ja segadust tekitama. Eks sa olid siis meiega hädaski. Sulle aga tagantjärele lohutuseks, et ega me neid tempe sinu kiusamiseks välja ei mõelnud ja pahandusi ette ei planeerinud. Nad lihtsalt juhtusid mõnikord õnnetuseks taskust pudenema, nagu muiste Joosep Tootsilgi. Meie omakandimehel.
Kes võis selle peale tulla, et pehme ja kerge tahvli pühkimise lapp või käsn võib loopides nii mõnegi pildi seinalt maha kukutada või lillevaasi ümber ajada. Või pisike pallilaadne ese võib jalutuskoridoris korvpalli mängides kogemata laearmatuuri alla tuua. Asjad lihtsalt juhtusid õpilase tahtest olemata. Aga sa õpetasid meid maailma mõistma ja tunnetama ja peagi taipasime, et süüdlaseks olid hoopis füüsikareeglid, mis koos aktiivsete õpilastega olid tõestuseks nende paikapidavusest.
Mingil hetkel arvasime, et oleme juba piisavalt targad ja tahtsime kiiresti suureks saada ning maailma omal käel avastada. Eks osa meist lahkuski pärast põhikooli lõpetamist ametikooli või alustas töömeheteed. Enamus meist aga jätkas kuni keskkooli lõpuni. Enne küpsuseksamite tegemist olime klassikollektiiviga tugevalt kokku kasvanud. Me käisime koos teatris, klassiekskursioonil, matkadel, üksteisel külas. Koosveedetud aeg võimaldas meil üksteist paremini mõista ja tundma õppida, millised me oleme väljaspool kooliseinu. Sa muutusid aja jooksul meile järjest rohkem sõbraks, kaotamata seejuures õpetaja autoriteeti. Sa olid meile heaks teevalgustajaks, kaaslaseks ja juhendajaks.
Õnnitlesin hiljuti üht oma lugupeetud õpetajatest juubeli puhul ja tundsin, et sõnavõtu ajal hakkasid jalad värisema. Seda mitte kartusest, vaid sügavast austusest oma õpetaja vastu.
Aitäh sulle, õpetaja, et olid meile, õpilastele, heaks saatjaks meie kooliteel! Tänan, et suunasid meie pilgud oskuslikult teadmiste poole, isegi kui me vahel tõrkusime, ja õpetasid teadust armastama.
Õpetaja, palju tähevalgust sulle teele kaasa! Säragu jätkuvalt su silmad nii väikeses armsas maakoolis kui suures linnakoolis ja innustagu su eeskuju uusi põlvkondi õpilasi teadmisi omandama.
Õnnitlen teid õpetajate päeva puhul!
VIKTOR SVJATÕSEV, maavanem
