Asta abikaasa, hiljuti siitilmast lahkunud kirikuõpetaja Herbert Kuurme on oma mälestusteraamatus “Pildikesi Põltsamaa ajaloost” nende laulatust 15. detsembril 1945 meenutades märkinud oma noorukese abikaasa kohta: “Õpetaja rõhutas oma kõnes, et koguduse õpetaja abikaasa peab olema ka koguduse ema. Need sõnad tundusid küll alguses liiga suured olevat, kuid selleks ta sai.” Ligemale kuuekümne aasta pikkusel ühisel eluteel oldi kõrvuti mures ja rõõmus nii kodus kui ka koguduses ning kasvatati inimesteks oma neli last. “Aga teate, kuidas see ühendas,” meenutab Asta just kõige raskemaid aastaid nende pikal ühiselt käidud teel.
Üleöö organistiks
Lähim inimene, kellele toetuda, oli ju alati ikka abikaasa. Nii ka siis, kui ühel 1950. aasta novembrikuu pühapäevahommikul selgus, et kauaaegne organist Jüri Tari enam jumalateenistusele mängima tulla ei saa. Asta oli Tallinnas inglise kolled?is õppimise ajal võtnud kunagi klaveritunde, oskas mängida mõnda koraali, aga liturgiat polnud kunagi saata tulnud. Pääsu ei olnud, harjutamiseks jäi õige pisut aega ja siis asus Asta südame värisedes olukorda päästma. Pärast selgus, et kirikulised ei olnud küll aru saanud, et midagi teistmoodi oli ning jumalateenistust pidanud abikaasa võis samuti kergendatult ohata. “Said hakkama küll,” oli ta öelnud. Sellestsamast pühapäevast algas nelikümmend aastat järjest kestnud tegevus.
Hiljem tulid juba kursused ja koolitused lisaks ja oli julgem tunne. Mis on aga üks kogudus ilma koorita. Nii pandi alguses kokku naiskoor. Abikaasa leidis siis, et naiskoor jääb suure kiriku kohta liiga nõrgaks. “1955. aastal saime segakooriks. Herbert laulis ise kaasa ja see innustas, eriti mehi. Tuli vahel isegi talaariga ja pidas siis jälle teenistust edasi,” meenutab Asta. Kirikukoori olevat aga õpetaja sügaval nõukogude ajal mõnegi meeslaulja juurde saanud just matuseseltskondadest. Seal oli ju ikka kosta, kes paremini laulis.
Vanaema Miina – suurim mõjutaja
Asta sündis ja kasvas Tallinnast viiekümne viie kilomeetri kaugusel Paunküla mõisas Pirita jõe ääres. Et isa oli metsaülem ja riigiteenistujate lapsed said inglise kolled?is õppida poole hinnaga, oli Astal võimalus seal õppima asuda. Koolis valitseval meeleolul, kus õpilasõhtutel lauldi kiriklikke laule, tihedatel sidemetel kohaliku kirikuõpetaja perega ning kristliku pere juures korteris olemisel oli ilmselt suur osa tütarlapse maailmapildi kujundamisel. Aga oma kõige suuremaks mõjutajaks ja eeskujuks peab Asta siiski isapoolset vanaema Miina Luike.
Kui Asta vend Heino oli väike, tuli vanaema oma talust Pajusi vallast kolmeks aastaks Paunkülla last hoidma. Need kolm aastat ei unune kunagi. “Vanaema oli meie päralt. Ta oli usklik inimene, alati rõõmsameelne ja väga hea lauluhäälega. Laulsime temaga kirikulaule mitmel häälel,” meenutab Asta ning on kindel, et just vanaemaga veedetud aastatest sai ta teeotsa kätte nii muusika kui kiriku juurde.
Aga palju aastaid hiljem, kui Asta oli juba laste ema ja sõjatules hävinud Põltsamaa kirik taas uksed võis avada, astus seesama vanaema 90-aastasena läbi vihma ja pori üheksa kilomeetri kauguselt jalgsi, et kiriku taaspühitsemisele kaasa elada. See pilt on veel praegu Astal elavana silme ees. Kui ta nüüd ise pühapäeviti kirikuteed astub, tugikäru või kepp toeks, mõtleb ta tihti tänutundega vanaema peale.
Jaan sündis koos kiriku taastamisega
Vanaema juurde maale tuligi pere pärast isa varajast surma elama. Siin lõpetas Asta ka gümnaasiumi ning asus seejärel õppima Viljandimaal Saarepeedil korraldatud õpetajate kursustel. Plaanitud edasiõppimine ülikoolis jäi siiski katki, sest neiu kutsuti Põltsamaa mittetäielikku keskkooli õpetajaks. Õpetajatele korraldatud koosolekutel ja kursustel sai ta kokku ka tulevase abikaasa Herbertiga, kuigi gümnaasiumi viimastes klassides oli Herbert Kuurme olnud Asta õpetaja ja tema juures oli Asta ka leeris käinud.
Imekombel sai Asta alguses mõnda aega kirikuõpetaja abikaasana veel vaikselt ja märkamatult koolis õpetaja edasi olla. Tööle kõlbmatuks tunnistati ta aga õige varsti pärast seda, kui tal oli palutud kord avalikult oma õpetamismeetodist kõnelda. “Kui ei ole kaebust, pole ka kohut,” leiab ta. Kirikuõpetaja abikaasal teatavasti tol ajal koolis lapsi õpetada ei sobinud.
Seda enam sai ta nüüd olla edaspidi toeks oma abikaasale, mida ta ka ennastsalgavalt tegi. Et Herbert Kuurme ettevõtmisel neil aegadel sõjas hävinud kiriku juures ehitustööd käisid, oli tõepoolest Jumala ime. Raha tuli kokku hoida, seepärast ei saanud palgata enda kõrvale ei teist õpetajat ega eriti kiriku töötegijaidki. Õpetaja abikaasal tuli teha alguses ka kantseleitööd. Mitte just harvad polnud päevad, kui pereisa koju lõunalegi ei jõudnud.
Kiriku taastamise alguspäev 1947. aastal sai perekond Kuurmele aga eriliseks, sest samal päeval nägi ilmavalgust nende esimene poeg Jaan. Vaevalt oli kirikuõpetaja oma nooriku Viljandisse haiglasse sõidutada jõudnud, kui ta juba Põltsamaale tagasi kiirustas. “Mustvee venelased ootavad segumasinate juures tööd,” oli ta siis öelnud.
Igaüks omal alal tubli
“Kirikuõpetaja peab olema lihtne, loomulik ja Jumala mees,” ütleb Asta oma kadunud abikaasat silmas pidades. Ta arvab, et eriti suure lugupidamise teenis Herbert Kuurme just kiriku ehitusega. “Tal jätkus tohutult energiat ja ta oli kaua noore hingega,” leiab Asta.
Isa ameti jätkajat pole aga ühestki lapsest siiski saanud. Ju nad nägid, et see amet on ikka raske või oli isa lati liiga kõrgele seadnud. “Aga ma olen õnnelik, et kõik nad on omal alal tublid, nii Jaan, Tõnis, Mart kui Tiina,” tunnistab Asta. Lastest noorim, Tiina, on juba oma hõbepulmadki jõudnud ära pidada.
Muusikaga tegeleb vahest kõige enam Tõnis, kes on pikka aega mänginud Hortus Musicuses. Tiina on aga aastaid laulnud Tartu Akadeemilises Naiskooris.
Oma kodus Põltsamaal Saare tänavas alustab Asta oma hommikuid nüüd tihtilugu klaveri taga. Mängib mõne koraali ära ja tunneb, et süda saab justkui rahu. “See on nagu psühhoteraapia,” leiab ta. Ühelt armsalt pildilt vaatavad tema poole kaks Herbertit – abikaasa ja poja Mardi tütrepoeg Erik Herbert. Hea, et abikaasa jõudis veel lapselapselapse ära näha ja teda põlvedelgi hüpitada.
VAIKE KÄOSAAR
