Räägime Pille Märtiniga, kes töötab Lääne-Tallinna Keskhaiglas infektsioonikontrolli osakonna juhatajana.
Jälle on käes aeg, kus koroonaviirusesse nakatunute arv kasvab ja ka reoveeuuringud kinnitavad, et algamas on COVID-19 kolmas laine. Jõgevamaa näitajad ei ole siiani hullud ja ka meie maakonna vaktsineeritute arv on Eestis üks kõrgemaid. Vooremaa palus olukorda kommenteerima Jõgevalt pärit Pille Märtini, kes töötab Lääne-Tallinna Keskhaiglas infektsioonikontrolli osakonna juhatajana.
Kas kolmas laine on käes?
Võib nii öelda küll. Eelmise kahe laine vahel oli meil juulis aeg, kus haiglas COVID-19 tõttu polnud mitte ühtegi inimest. See oli meie jaoks tõeline hingetõmbepaus. Ja siis nad hakkasid taas tulema. Minul isiklikult tekkis lootus, et äkki tekib sellelgi paus kas juunis või juulis, aga aastat seda pausi ei tulnud. Pole ühtegi päeva olnud, kui keegi ei vajaks hingamisabi. Viimasel nädalal näeme, et enam ei ole abivajajaid 10, vaid on 20. Minu jaoks on see märk kolmanda laine algusest. Nüüd on ligi 200 haigestunuga päevad, siis on päevselge, et me sukeldume uude lainesse.
Tuli see liiga vara? Paljudel oli ju arvamus, et äkki sügisel kunagi hiljem?
Ei tulnud. See on loogiline. Meil on kahe laine kogemus juba olemas. Esimene laine oli ootamatu, nagu tundmatusest, ei kuskilt. Teine laine oli selline, et kui meil olid juba kõik piirangud maas ja me arvasime kõik, et suvi tappis viiruse maha ning ei ta tule enne oktoobrit. Siis kõik suvesündmused ja inimeste omavahelised sotsiaalsed suhted, kus kõik inimesed on ninapidi koos, seal ta levib. Nii see algaski juulis-augustis. Ja kui me vaatame hetkel, kui palju on võimalusi juunis ja juulis, siis oli see täiesti ennustavat.
Üritusi, ka suuri, proovitakse ikkagi korraldada? Kas see on vastutustundetu?
Kõiki piiranguid ja tingimusi tuleks järgida. Käsi desinfiteerida, distantsi jälgida, üksteisele mitte ligidale trügida õuealal, kui see võimalus on antud. Inimene saab kätte oma positiivse emotsiooni, paneb paremini vastu, immuunsüsteem toimib. Aga seda varianti või tõenäosust, et üritustel ühtegi nakatunut ei ole, et keegi haigeks ei jää, lihtsalt ei ole. See on alati olemas.
Kas me peamegi koos sellega elama?
Paistab küll sedamoodi. Ma toon paralleeli eelmise SARS viirusega, mis oli meil 2002–2004 aastatel, ligi 9000 haigusjuhtu terves maailmas ja siis kadus. See praegune viirus on andnud meile üle 130 miljoni juhtumi, siis seda varianti, et tema ära kaob, ei ole. Me saame võib olla tagasi oma normaalse elu, kui viirus on õppinud ennast paremini üleval pidama ja meie oleme harjunud temaga kokku puutuma. See sõltub sellest, kui palju inimesi maailmas on tekitajaga kohtunud, kas siis vaktsiini või viirusega. Sellest tekib immuunmälu, mis jääb pidama. Ja mine sa tea, pärandatakse järgmistel põlvkondadele. Alles siis tekib olukord, et kohtume viirusega igal sügisel, aga see ei takista meid enam.
Selle konkreetse viirusega on see häda peale selle, et ta on uus, et toob inimesed hingamispuudulikkusega haiglasse. Aga meie haigla- ja kogu tervishoiusüsteem, nii meil kui ka kogu Euroopas, on timmitud äärmiselt efektiivseks. Pole võimalik valmis olla uueks viiruseks, mis võtab ressursse kolme või neljakordselt.
Kas vaktsineerimine on tähtis? Kui see mind ikkagi ei kaitse, siis kas on mõtet?
Et kõik meie ümber on ja mina ei pea, on vastutustundetu suhtumine. Seisukoht, et kõik ümberringi on vaktsineeritud ja immuunsed ja nii ei peagi mina vaktsineerima, mida see näitab inimese kohta? Kõik minu ümber on vastutustundlikud, aga mina võin selle tõttu teha seda, mida mina isiklikult arvan ja tahan – see ei ole õige suhtumine.
Tavainimene seda ei näe, aga kui palju olen mina meditsiinitöötajana näinud selliseid inimesi, kes ei lase ennast või oma lapsi vaktsineerida enne, kui on vajadus näiteks reisida sellistesse kohtadesse, kus see on kohustuslik, siis tullakse ja lastakse ikkagi ära teha.
On arvamusi, et milleks vaktsineerida, kui ma saan antikehad ka viiruse läbipõdemisega?
Põdemine on nagu vene rulett, millest me oleme ju kõik kuulnud. Võid sattuda nende hulka, kelle ainus põdemine on positiivne analüüs, sest sa olid kellegagi kontaktne. Aga võib olla nii, et jõuad intensiivosakonda ja ei tulegi sealt välja. Ei või kunagi teada, isegi siis, kui inimene on erakordselt sportlik või dieeti pidav. Meie kõige vanem patsient oli 104-aastane memm, kellel oli sada haigust ja sada erinevat ravimit, kuid ta marssis nädal aega hiljem koju sukka kuduma. Ja samas noor, 20ndates aastates inimene, kes tuli haiglasse koos koroona ja pimesoolepõletikuga, suri, sest tema organism ei saanud hakkama kahe probleemiga korraga. Inimene ei tea kunagi, millises niinimetatud ohu otsas ta on.
Siis ikka vaktsineerimine on mõttekas?
Vaktsineerimise puhul on tehtud nii palju põhjalikke uuringuid, mida me põdemise puhul kunagi teha ei saaks. Me ei saa ju ühte kohta eraldada üht hulka inimesi ja teise kohta teist hulka, neid isoleerida muust maailmast ja siis laseme ühte kohta viiruse lahti ja teise kohta mitte ja vaatame, mis on tulemused.
Meedikuna ma näen tavainimestest väga palju rohkem patsientide kõikmõeldavaid tüsistusi ja raskeid situatsioone, haiglas tekkivaid olukordi, kus äkitselt on satutud tänu viirusele olukorda, milleks ei oldud valmis. Siis olen olnud silmitsi nii patsiendi, sugulaste ja personaliga ning pean sellega hakkama saama. Siis ei teki korrakski kahtlust, et kas oleks vajadus vaktsineerida. Kindlasti oleks.
See teeb õnnetuks, et kui meil on haiglas 120 inimest, kes kõik on hädas hingamisega ja kontrolli alt välja läinud, mis iganes kaasuva haigusega, kuid nad kõik on vaktsineerimata, lootes, et mind see haigus ei taba. Me näeme vaeva sellega, et neid aidata.
Millise tunde tekitasid need inimesed, kes polnud üldse meditsiiniga seotud ja juba esimese laine ajal haiglates oma abiga suure panuse andsid?
Erakordselt tänuväärne tegevus. Ja isegi mitte niivõrd esimese laine ajal, vaid teise ajal, kui olukord oli hullem. Siis oli hoolduspersonalist suur puudus. Meil olid abiks ajateenijad, erinevad meditsiinipraktikandid, üliõpilased jt. Nad istusidki abivajaja voodi ääres, jälgisid, abistasid, panid ta liikuma, lugesid kasvõi muinasjuttu, ei kartnud midagi. See annab lootust, et meil ei ole kadunud need inimesed, kes tahavad appi tulla, on motiveeritud ja ei karda, et nad lähevad teist inimest aitama vaatamata ohtlikule haigusele. Nii meditsiinitöötajad kui ka abistajad näevadki kõige hullemat otsa sellest haigusest – kas abivajaja tuleb või ei tule sellest olukorrast välja. See annab tunde, et ma ei ole üksi selle haiguse, väsimuse, kurnatusega. Ja et see ei olegi ainult minu asi, et ma pean saama selle haige uuesti jalule ja koju tagasi, vaid see on veel paljude teiste asi ka. See on hästi tähtis.
On tekkinud väljaütlemisi, et kuidas nüüd nii kiiresti äkki need praegu kasutuses olevad vaktsiinid valmis saadi ja kasutusse võeti? Kas nad on turvalised? Kellele need on vastunäidustatud?
Need teadmised ja kogemused, kuidas need vaktsiinid välja töötatakse ja kuidas nad käituvad, on olemas olnud viimased 10–20 pluss aastat. Vaktsiinid, näiteks mRNA-põhised, mis kasutusloa on saanud, on olnud eksperimenteerimisel, katsetamisel kogu selle aja. Just kõikvõimalike tulevaste haiguste raviks, kasvõi näiteks Ebola, SARS jm. Aga et teema kadus siis pildilt ja keegi sellest ei räägi, siis avalikkuse jaoks tähendab see seda, et polegi olemas. Aga uuringud ju käisid ikka edasi. Praegu võibki jääda mulje, et justkui kuskil äkki tekkisid.
Vastunäidustatud on nendel, kellel tekib allergiline reaktsioon ja see tekib kohe pärast vaktsineerimist. See on seotud immuunsüsteemi erilise reaktsiooniga. Selle tõttu ongi see ooteaeg kohe pärast süsti saamist, neid inimesi hoolikalt jälgitakse. Sarnane, aga mitte sama, on psühhiline närvisüsteemi reaktsioon, mis tekib kehal mingi tegevuse tagajärjel. Sama on ka koroonatesti võtmine nina limaskestalt, inimestel tekib hirm, et äkki on valus. Saab ka süljest, aga ninaneelust proovi võtmine annab kõige kindlama tulemuse. Viiruseosakeste püüdmine proovide võtmisel oleneb millal ja kuidas proovid võetakse, nii tekivad ka valepositiivsed ja valenegatiivsed tulemused. Ninaneel on praegu kõige parem koht, et saada õige tulemus.
Kas vaktsiinide puhul saaks ühte eelistada teisele?
Ei saa. Vaktsiinide puhul alustatakse nende välja töötamist ühtselt stardijoonelt ja erinevate tehnoloogiatega. Need, kes nn finišisse jõuavad, on tõendatud, põhjendatud ja põhjalikult uuritud. Neid ei saa omavahel eelistada. Kõik kasutuses olevad vaktsiinid töötavad. Inimese immuunsüsteem on imeline nähtus ja umbes sama vana, kui inimese arengulugu ise. Immuunsüsteem kohtub iga päev otsatu hulga võõrvalkudega ja tuleb nende kõikidega toime ilma, et me arugi saaks. Kui meil on praegu olemas neli erinevat vaktsiini kahel erineval metoodikal, siis me oleme õnnega koos. Neid tuleb tõenäoliselt veelgi juurde.
Kas läbipõdenul on midagi kasu teadmisest, milline on tema antikehade hulk?
Kohe kindlasti mitte. See on väga individuaalne. See tundub olema väga lihtne meetod tõendamaks, et sa oled immuunne, aga ikka ei ole küll. Antikehade vastus näitab seda, et puutusid kokku või oled vaktsineeritud. Antikehade hulk verest kaob, aga informatsioon talletub vererakkudesse, näiteks luuüdis, ja praegu ei lähe ükski arst seda sealt kätte saama. Seda ei ole lihtsalt vaja.
Kas praegune deltatüvi on tekitanud rohkem probleeme?
Võrreldes algsete tüvedega, isegi beeta (inglise) tüvega, on praegune deltatüvi nakkavam ja osavam. Viirus ei ole elus nagu bakter. Aga loodus on programmeerinud meie hulka tüki geneetilist informatsiooni, mille kohta me teame, et seal on RNA ja seal on valk ning need omavahel kokkupanduna ei oma meie mõttes aju, mõtet, tunnet, aga sellesse infokildu on kokku pakitud info, et saagu sind rohkem. Maailm on tekkinud viirustest, me vaat et koosneme viirustest. Bakteril on kogu informatsioon ühes rakus koos, mis on vajalik püsimiseks, paljunemiseks, elamiseks, toimetamiseks ja ta on võimeline mõnda aega toimekas püsima ja ta ei vaja selleks inimest. Viirusel puudub kogu see informatsioon ja tal on vaja sattuda teise keskkonda, tal on vaja inimest, looma, sest tema jaoks vales keskkonnas ta hävib. Käte desinfitseerimine – 30 sekundit ja ta hävib. Desinfitseerimine andis suure löögi ka teistele viirushaigustele. Praegu neid lihtsalt ei ole. Kui pidada rohkem distantsi ja pesta käsi, siis piisab täiesti, et meie igasugustele tavapärastele viirustele mõistlik piir peale panna.
Kuidas suhtuda nendesse, kes on juba läbi põdenud? Kas nad võivad olla viiruse kandjad?
Põdenu viirust ei kanna. Hetkel on väga hea teadmine, et see, kes on põdenud, suure tõenäosusega teist korda sellisel kujul ka haigeks ei jää. Vaktsineerimise mõte ongi olukord, et kui kohtud selle viirusega, siis organism elimineerib ta kohe. Aga mitte sekundiga, vaid selleks läheb aega ehk mõni tund, mõni päev – sõltub sellest, millises konditsioonis immuunvastus on ja selle lühikese aja jooksul on teoreetiliselt võimalik, et mingisugusel kujul seda viirust võib eritada seni, kuni inimese oma immuunsüsteem teda ära ei hävita. Aga see on kümnetes kordades väiksemates kogustes, kui sellel, kes põeb aktiivselt, olenemata kunagi kokku puutunud selle haigusega. Me teame, et ka põdemine ei anna kunagi 100%.
Kas vaktsiini saab üle doseerida? Kui palju on üldse kõrvaltoimeid?
Kindlasti mitte. Juba meie tervishoiusüsteem ei anna selleks võimalust. Kõik vaktsiinidoosid on nii reguleeritud, arvele võetud ja maha kantud, et seda võimalust ei teki. Kõrvaltoimeid, mis tekivad, ei peaks kartma. Need on immuunsüsteemi vastuse liik. Midagi, millega ta tegeleb. Olgu see siis väike palavik, lihasvalu. See on ilmselge märk, et süsteem toimib. Organism on aga igal ühel erinev ja käitub erinevalt.
Kas maskikandmisega seotud arvamus, et hingad sisse oma süsihappegaasi, vastab tõele?
Ei vasta. Sellest maskist, mis ees on, tuleb nii palju õhku kõrvalt läbi, et seda varianti, et sa oma süsihappegaasi sisse ära lämbud, pole. Peab olema ülimalt kahjustatud kops ja veel terve rida muid faktoreid sinna juurde, mis takistavad maski pikemalt kandmast. Öösel patja hingata või norskamisega hädas olla, on palju ohtlikum. Mask on kaitseks teistele, et minu poolt väljahingatavad piisad ei oleks ohtlikud teistele.
On märgatud, et vaktsineerijatel ei ole kaitsekindaid käes? Kas need peaks olema?
Ei pea. See ei ole vajalik, sest kaitsekinnaste üks olulisi ideid on, et kaitsta tegijat verega levivate infektsioonide eest. Käte desinfitseerimisest enne ja pärast protseduuri piisab, et tagada ohutus. Poleks mõeldavgi, et pärast igat patsienti peaks vaktsineerija uue kindapaari endale kätte panema olukorras, kus tehakse näiteks 200 doosi päevas. Antiseptikast piisab ja seda kasutatakse usinasti.
Kuidas Jõgeva maakonna suhtes tunne on? Kuidas me oleme selles olukorras hakkama saanud?
Tunne on, et Jõgeva maakond on nagu pisut päikese poolel. Nii põdenute, pihta saanute arvu, kui ka nüüdseks juba immuunsete inimeste hulga poolest, kes on otsustanud, et nad ei taha põdeda, vaid nad tahavad püsida eemal haigusest. Praegu ollakse ju vaktsineeritusega eeskujupoolses otsas. Ja see teeb rõõmu. Nii üldiselt kui ka puht isiklikust vaatenurgast – mul elavad ju vanemad ja lähikondsed siin. On hea, et nad elavad sellises keskkonnas ja neid ümbritsevad sellised inimesed. Hea tunne, kui on tagala. Ja eriti seda just siis, kui olla ise eesrindel.
ULVI TAMM
