Artur Ümar: “Mu töö ongi mu hobi”

Siimustist pärit 27-aastane Artur Ümar lõpetas 2001. aastal Jõgeva Gümnaasiumi ning asus seejärel Eesti Kunstiakadeemias õppima muinsuskaitse ja restaureerimise erialal. Praegu töötab noor mees vastutusrikkal kohal — Tallinna linnavalitsuses kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna peaspetsialistina.

 

Mis ajast selles ametis oled ja kuidas Sa sinna sattusid?

Tallinna linnavalitsuses töötan teist aastat muinsuskaitse osakonna peaspetsialistina. Minu lugu sellesse ametisse sattumise kohta kahvatub Boris Duboviku loo kõrval, kuidas ta Ukrainast Tallinna ühele tüdrukule järele sõitis ja siia arheoloogilistele väljakaevamistele sattus jne. Minu ametissetuleku põhjused pole niivõrd proosalised, vaid pigem üsna tavapärased. Lehes otsiti ja olin platsis. Pidin esimestel töökuudel punastama, kuna olin konkursil seljatanud mõned tähtsamad asjamehed muinsusvaldkonnas ning see kippus aktuaalne teema olema.

Mida see töö endast üldjoontes kujutab?

Töö võib üldiselt jaotada kolmeks põhisuunaks: bürokraatia, inspekteerimine huvitavatel objektidel ning projektid ja planeeringud. Bürokraatia ja planeeringute mõisteid pole ilmselt vaja lahti seletada, inspekteerimine algab Aegna saare võsast punkreid otsides kuni Vanalinna pööningu kõige pimedama nurgani – kõik, mis sinna vahele jääb. Minu vastutada on Tallinna ühed suuremad arengualad – tööstusmaastikud, nagu näiteks Rotermann, Dvigatel, Luther, Tselluloos, Kopli ja Paljassaare poolsaar jne, samuti ühiskondlikud hooned nagu Linnahall, Pirita TOP, TTÜ jt ning kalmistud ja pargid. Need on vaid tuntumad, kõigis neis käib mõningane tegevus, detailplaneeringutest akende tööjoonisteni – kõik peab läbi vaatama. Raskeimaks ülesandeks  on  öelda tipparhitektidele, arendajatele ja omanikele, et see pole arhitektuurselt sobiv, pole autentne jne. Kui Rotermannis olime näinud kümmet eskiisi, siis küll küsiti: kes te sellised õige olete, et kõik tipparhitektid proovisid ja tegid väga “innovatiivseid” lahendusi ja teile ei meeldi? Tuli üheteistkümnes ning kõik osapooled olid rahul – kompromiss.

Miks valisid edasiõppimiseks just Eesti Kunstiakadeemia?

Kunstiakadeemiasse sattumises peab süüdistama ilmselt mu ema Meedi Ümarat – tema sealt otsa lahti tegi, nüüd ei pidurda seda miski. Sain sealt ka enamiku arhitektidest sõpru, keda võib ka mu takulise elulõnga kirevuses süüdistada.

Olid esimese kursuse seas, kes Eesti Kunstiakadeemiasse muinsuskaitse ja restaureerimise erialale astus?

Olin tõesti esimene lend muinsuskaitse ja restaureerimise erialal läbi juhuse. Olin lihtsalt valel ajal vales kohas – sisseastumisel arhitektuurikateedrit otsides astusin kogemata sisse Juhan Maiste ruumidesse. Tema oleks ilmselt ka Barack Obama oma kateedrisse meelitanud. Määravaks said ilmselt eramuuseumi asutamine ning tavapärasest suurem ajaloohuvi.

Oled professor Juhan Maiste ja Mati Raali õpilane. Kellelt veel oled kogemusi ja teadmisi saanud?

Peale nende, keda võib ka “kasuvanemateks” nimetada, võiks kindlasti märkida Jüri Kuuskemaad, kellel ma aeg-ajalt külas käin ning kelle aias varem ebaseaduslikke arheoloogilisi väljakaevamisi aitasin teostada, hiljem juba seaduslikult. Teda võiksin ma järjest kuulata kasvõi sajandi ning olen kindel, et ta poleks selle ajaga ammendunud. Peale Jüri võiksin nimetada veel terve rea arhitekte, ajaloolasi, ühiskonnategelasi – ei hakka sellekohalist nimekirja karvastest ning sulelistest koostama.

Kas Sul on sidemeid ka tänaste tudengitega? Kui erinevad või sarnased on üliõpilased praegu ja Sinu esimestel tudengiaastatel?

Tudengitega käin läbi vaid neile loengut pidades – kõurikud on nad alati olnud ja selleks ka jäävad. Nii noore õppejõuna mäletan väga selgesti, kuidas loengu tagapingist kogu üritus paistab…

Kuuldavasti asud pärast mõningat pausi taas tudengite ette?

Sain mõned päevad tagasi tõepoolest teada, et tuleb jälle lektoriks hakata. Enne esimest loengut tundub mõte hirmutav, kuid pärast seda on tunne vastupidine – tudengitelt saab jõudu ning ideid. Nagu igast ületarbimisest tekib “pohmell”, peab tudengitega aegsasti distantsi hoidma, kuna üliaktiivsus hakkab külge.

Mis on Su praeguse töö võlud, kas eriala on ka Su elustiili muutnud?

Mu töö ongi mu hobi, harukordne sümbioos. Eriala tõttu on üsna raske näiteks koos giidiga reisil käia, sest enamasti tekib kiusatus reisibüroo palgaline bussiuksest välja saata ja ise rääkima hakata. Tavaliselt lõpeb see pika loenguga ning spetsiifilise terminoloogiavalanguga, millest keegi midagi aru ei saa. Üldiselt on erialamõjutusi näha igast sammust: kui tavaline mees vaatab linnas käies alla miniseelikuid, siis mina vaatan üles arhitektuuri – see tuleb spontaanselt.

Millised on kultuuriväärtuste ameti suuremad tööobjektid või tegevusalad peale Vabaduse väljaku, millel ajakirjandus hoolega silma peal hoiab?

Aktuaalseteks küsimusteks peale Vabaduse väljaku ja Vabadussamba võib pidada otsedemokraatlikku röögatust seoses Linnateatri ja Kultuurikatla valimisega. Üldiselt astub ajakirjandus reele pool aastat hiljem, kui hakkavad esimesed projektid ilmuma, seega meid ajakirjandus üllatada ei suuda, välja arvatud tulekahjud, varisemised jne Meie ja ajakirjandus ei tegele samade objektidega ühes ajas; oleme ees, seega ei saa me rääkida samadest objektidest. Võiksin pisut vihjata, millest varsti rääkima hakatakse: Noblessneri hiigelarendus koos rannapromenaadi ja Justiitspaleega, endised Volta alad, Linnahalli taassünd, Preatoni Tondi alad jne.

Palun seleta lahti mõisted restaureerimine, renoveerimine, konserveerimine?

Nagu Eesti Kunstiakadeemiasse sisse astudes, sama küsimus. Ja vastuski osutub samaks: restaureerimine – objekti kahjustuste kõrvaldamine konstruktsioone muutmata. Renoveerimine – objekti kahjustuste likvideerimine osaliselt konstruktsioone muutes nii, et üldvorm ei muutu. Konserveerimine – objekti säilitamine 100 protsenti, ei mingeid lisandeid, ainult  puhastamine.

Millega tegeleb OÜ Oldschool, kus tegutsed ja millised projektid on praegu käsil?

Nagu me oma tulevasel kodulehel lubame (valmib umbes kahe nädala pärast), et toome kahhelajastu tagasi, seda me üritamegi. Protsess algab stilistilisest analüüsist, dokumentatsioonist, projekteerimisest ning toote valmimisest, milleks on mõisa kunagine uhkus – kahhelahi. Konkurentsi ma ei karda, kuna selleks, et midagi taolist viljelda, peab omama vähemalt magistrikraadi arhitektuuris, ajaloos, restaureerimises ning keraamikas ja tegevusluba, mis kõige olulisem. Mul on olemas kõik need neli diplomitega inimest ning muinsuskaitse tegevusluba spetsiaalselt ahjude osas, hetkel ainukene Eestis. Hetkeprojektideks võib nimetada Kõltsu mõisa historitsistlikku pärandit, Vääna mõisa, Pihkva mõisa rahvusvahelist projekti ning juba neli aastat kestnud Ohtu mõisa 1780ndate restaureerimist, äsja valmis Vatla mõisa ampiirsaal koos paarikahjudega.

Mida oled kaasa saanud kodunt, mida kodukoolist Jõgevalt?

Jõgeva. Jaa, nii kui nimetad, läheb kohe seest soojemaks, igal ühel on oma muinasjutumaa või vähemalt ta nõnda aja möödudes hakkab tunduma. Lapsepõlvemaa, et no oli ikka ilus aeg ja ruum – nii ta kipubki jääma.

Kord linnaplaneerimisameti koosolekul kuulsin kedagi vihaselt ütlemas: “Maal on asjad ikka väga p….s, täna loen lehest, et kuskil Siimustis on pargi rajamise peale terve varandus raisatud.” Vot siis lõi küll vihalaine pildituks, suutsin algul vaevu vait olla ning pärast koosolekut härrale selgeks teha, et parem hoidku suu kinni, kui konkreetset juhtumit ei tunne.

Millised on olnud Sinu kokkupuuted Eesti mõisatega, tasub neid ikka restaureerida?

Kokkupuuteid mõisatega võib pidada kõige südamelähedasemaks, olgu siis tegu mõne varemega või restaureeritud lossiga. Need ideaalmaastikud hallis keskkonnas võiksid olla meie Nokia. Me ise väärtustame neid liiga vähe, et mõisakultuur müüks – eestlased ise ainuüksi teavad mõnda üksikut pärlit 1200st, mis meil olemas on. Meie arhitektuurimälestiste kontrentratsioon on üks kõrgeimaid maailmas. Ülejäänud maailm aga ei tea nendest midagi, neid poleks sisuliselt nagu olemaski.

Tegid bakalaureusetöö Alatskivi lossi interjööri restaureerimisest. Ehk räägiksid veidi sellest?

Igal mehel peab olema oma lemmiksubjekt ning -objekt, minul on nende mõlemaga vedanud. Alatskivi lossi armumine pole raske, selleks ta ongi ajalooliselt ehitatud – armumiseks. A. von Nolcken kavandas selle oma naisele, ülesanne õnnestus niivõrd hästi, et armunuid leidub hordides. Alatskivi lossis pidas Eesti Kunstiakadeemia maalilaagreid, olin ka varem seal viibinud, kuid mitte sellise pilguga, nagu üks tulemus seda eeldas. Maalid tulid üsna kohutavad, kuna kunstnikukätt pole mulle antud (ilmselt isasse). Muinasjutt lõppes ning algas tõsine teaduslik restaureerimine, mis korraks mustvalgena lossil lasi paista. Seevastu lõi tulemus värvid veelgi eredamalt paistma, seda hingelises mõttes.

Oled käinud palju välisreisidel. Kas need on olnud seotud ka Su tööga?

Kellele ei meeldiks reisida? Tavaliselt teen seda lähedastega, aga vahel tuleb reisida ka töö asjus. Sellistesse kohtadesse turismireisidega ei satuta, kuna alati on spetsiifiline ülesanne, teema või konverents. Seepärast osutuvad ka objektid spetsiifilisteks, näiteks tuleb mul varsti sõita ASCE (association of significant cemeteries in Europe) konverentsile Hispaaniasse, seega spetsiifika – surnuaiad.

VAIKE KÄOSAAR

blog comments powered by Disqus