Artur Rehi kõneles kaaslinlastele õpingutest Suure Lombi taga

Jõulud on aeg, mille soovivad kodus veeta ka need, kes võõrsile õppima või tööle läinud. USAs näitlejaks õppiv Jõgeva noormees Artur Rehi tuli kodus veedetud jõulupuhkuse ajal korraks ka rahva ette: tema laulu- ja vestlusõhtu leidis aset paar päeva enne vana aasta lõppu Jõgeva linnaraamatukogus.


Möödunud kevadel Jõgevamaa gümnaasiumi lõpetanud Artur Rehi pääses esimese eestlasena õppima mainekasse Los Angeleses tegutsevasse Ameerika draamakunstide akadeemiasse (American Academy of Dramatic Arts), kust võrsunud ridamisi üleilmse kuulsusega näitlejaid. Linnaraamatukogu esimese korruse lugemissaali Arturit kuulama tulnute arv näitas, et kaaslinlastel pole sugugi ükskõik, kuidas tal kaugel maal õpingud lähevad.

“Los Angeleses on mu elu üsna lihtne: kell kaheksa hommikul lähen kooli ja kell viis õhtul tulen tagasi ning kogu vahepealse aja tegelen sisuliselt oma hobidega,” ütles Artur Rehi.

Draamakunstide koolis on tema sõnul mitmesuguseid õppeaineid.

“Kõnekunsti tundides tuleb minul muu hulgas õppida rääkima nii, nagu ameeriklane,” ütles Artur Rehi. “Algul, kui ma Ameerikasse läksin, öeldi mulle, et ma räägin inglise keelt nagu vene mafiooso. Aga muus mõttes mul inglise keelega probleeme polnud.”

Muusikatund meenutab Artur Rehi sõnul natuke Maret Oja koorilaulutunde Jõgevamaa gümnaasiumis. Tehakse hääleharjutusi, lauldakse.

Koolis on ette nähtud ka eraldi tunnid kaamera ees näitlemise põhitõdede omandamiseks. “Filmimisprotsess on kallis. Kui näitleja teab, kuidas kaamera ees olla, edeneb filmimine jõudsamalt ja see võimaldab raha kokku hoida. Nii et kaamera ees näitlemise põhitõdesid tundval näitlejal on teiste ees konkurentsieelis,” selgitas Artur ja lisas, et nende kaameraõpetaja on nelikümmend aastat Hollywoodi stuudiotes tegutsenud ning teab kindlasti, mida räägib.

Liikumistundides tantsitakse ja õpitakse lihtsalt keha muusikas liigutama. Hinnatakse aga mitte ainult seda, kuidas sa liigud, vaid ka seda, mis sinu silmist peegeldub ja seest kiirgab. On ka füüsilise näitlemise tunnid, kus arendatakse instinkte, st õpitakse tegema asju n-ö kõhutunde pealt ning mõistust välja lülitades.

“Selle aine tunnid meeldivad mulle väga. Olen endalt tänu neile mitmed takistavad pidurid maha saanud,” ütles Artur. “Ka laulutunnid meeldivad mulle. Suudan nüüd senisest julgemalt kõrgemaid ja madalamaid noote võtta.”

Vara nalja teha

Näitekunstitunnis on Arturit miskipärast tervelt kolmel korral viiekümnendates abielumeest mängima pandud. Ja ehkki mängitakse puhtakujulisi draamasid, kipub Arturil kogu aeg mingi koomiline element juurde tulema. Õpetajad pole selle üle just väga õnnelikud.

“Nende arvates on meil veel vara nalja teha. Seda me peaksime alles tuleval aastal õppima hakkama. Aga tundub, et mul pole seda üldse õppida vaja,” tõdes Artur.

Draamakooli õpetajad on tema sõnul head inimesed, aga samas võimukad, karmid ja ausad: panevad õpilased tegema just seda, mida nemad tahavad, ja ütlevad selle, mida mõtlevad, otse välja. Senini on õpetajad Arturile põhiliselt positiivset tagasisidet andnud.

“Olen saanud ainult hindeid A ja B, kehvemaid mitte. Käitumine on küll B olnud, sest olen liiga pikk ja liiga eestlane. Eestlane selles mõttes, et minu näost ei peegeldu väga hästi see, mis minu sees toimub. Seetõttu kipub õpetajatele jääma mulje, et ma ei ole tunnis toimuvast eriti huvitatud, kuigi tegelikult ma olen väga,” sõnas Artur ja lisas, et kaks Ida-Euroopast pärit noort ongi juba koolist välja langenud, sest ei jõudnud, piltlikult öeldes, nii palju naeratada, kui Ameerikas vaja. Hilinemisi tuli neil ka ette, seda ei aktsepteerita koolis aga üldse.

Draamakooli õpilaste arv on üsna väike: umbes 250 õpilast. Kõige rohkem on nende hulgas esimese aasta õppureid.

“Vastu võeti meid 150. Kool kestab aprillini, suve keskel saame aga teada, kes meist teiseks aastaks tagasi kutsutakse. Aga teada on, et kutsutakse ainult pooled ehk 75. Neist omakorda sõelutakse välja 25, kes kutsutakse tagasi ka kolmandaks aastaks,” ütles Artur Rehi ja lisas, et kolmandal aastal tavapärast õppetööd enam ei toimu, vaid tegutsetakse nn kooliteatris, kus tuuakse aasta jooksul välja kümmekond lavastust. Neid käivad vaatamas produtsendid ja casting-director’id, kes otsivad lavale ja kaamera ette uusi nägusid.

Tõelised sõbrad

Õpingutest vabal ajal suhtleb Artur sõpradega.

“Mul läks mitu kuud aega, et aru saada, kes on mu tõelised sõbrad: naeratavad sulle ju kõik ja küsivad, kuidas sul läheb, aga enamik teeb seda sellepärast, et nii on kombeks,” ütles Artur.

Tema paremate sõprade hulgas on brasiillane, peruulane, sakslane, kanadalane ja Virginia osariigist pärit ameeriklane. Vahel käib ta sõpradega kinos, ent väga tihti seda teha ei saa, sest piletid on kallid. Kulusid tuleb kontrolli all hoida ka toitu ostes. Arturi menüüs on kõige levinumaks toiduks pastaroog.

Kui üks öine matk linnalähedastesse mägedesse välja arvata, on Artur kogu USAs oldud aja Los Angeleses viibinud. Seal valitseb igal pool betoon ning vaikust ei saa nautida hetkekski. Tänaval annavad autod kogu aeg signaali ja umbes iga viie minuti tagant sõidab akna alt mööda sireeniga politseiauto.

“Koduigatsus tuleb vahel peale küll,” ütles Artur. “Tahaks vahepeal eestlase moodi lihtsalt niisama olla ja vaikust nautida. Koduigatsust leevendan kitarri saatel lauldes.”

Ameerikalik elukorraldus ja kombed tunduvad Arturile mõnegi koha pealt kummalised. Näiteks häirib teda see, et tervislikumad toiduained on ebatervislikest kõvasti kallimad, ning see, et kraanivee joomise asemel tuleb kogu aeg pudelivett tarbida: kraaniveest võib tervisehäda saada. Veider on see, kuidas ameerika noored vahetpidamata selfisid teevad ning neid netti üles riputavad. Kui pilte pole, poleks sündmust justkui toimunudki. Eriti naljakas on see, kui tullakse jõusaali, tehakse kiiresti “trennipilt” ära ja tormatakse minema. Tegeliku trenni jaoks aega ei jäägi.

“Meie siin Eestis elame ikka üsna maalähedast ja mõistlikku elu. Selleks, et sellest aru saada, tulebki vahepeal eemal viibida,” sõnas Artur.

Lühikese jõulupuhkuse ajal jõudis ta peale raamatukogus kontserdi andmise sõpradega kohtuda ja perega Haanjas käia. 3. jaanuaril lendas ta USAsse tagasi.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus