Viimase poole sajandi jooksul on arstiabi tohutult edasi arenenud. Uute ravivõtete ja ravimitega aidatakse isegi neid raskeid haigeid, kellele vanal ajal elulootust ei antud, tehakse keerulisi südameoperatsioone, siirdatakse elundeid jne.
Kuigi tänapäeval on lasersilmaoperatsioonid tavalised, polnud see aastakümneid tagasi nii. Näiteks ei suudetud aidata ühte tuttavat, kes pidi vanaduspäevi pimedana veetma.
Kui küsida, kas ka tavameditsiin on inimesele lähemale tulnud ning kas patsient saab abi varasemast kiiremini, siis selles ma nii kindel pole.
Püüan eeltoodut seletada ühe näite varal. Umbes 40 aastat tagasi panin metsas riita jämedaid kahemeetriseid kasepakke. Mul hakkas pärast seda väga halb: süda puperdas ning värisesin üleni. Mitmeid infarkte üle elanud naabrinaine tuli uurima, kuidas asjaolud on. Tema viite peale oleks hobune saani ette pandud ja mind oleks viidud Torma maahaiglasse. See oleks kestnud oma 30–40 minutit.
Abi võib jääda hiljaks
Kui antud juhtum tuua näiteks tänapäeva, siis kuluks kiirabil Torma maatallu jõudmiseks umbes sama aeg. Muidugi juhul, kui kiirabi kolkakülla üldse sõita söandab. Kevadiste ja sügiseste teedelagunemiste ning talviste tuiskude ajal kindlasti mitte. Näiteid on prügiauto käitumise tõttu varnast võtta – konteiner jäeti küll tühjendamata, kuid maksmisest ei pääsenud. Nii võib juhtuda ka kiirabiga.
Torma piirkonnaga on veel see häda, et valdade täpsed piirid on siiamaani paika panemata. Praegu ollakse küll Jõgeva valla koosseisus, kuid osa sealseid külasid (või konkreetse küla mõned talud) kiikavad Mustvee valla poole. Eks aeg näita, mis saama hakkab.
Ka 20 aastat tagasi ei osanud Jõgeva ja Mustvee kiirabid Torma külades piiri tõmmata ning kemplesid, kes peab abi osutama. Selle tõttu jäädi nii mõnelgi korral hiljaks ja sellel olid küllaltki rasked tagajärjed.
Eeltoodu on minevik, kuid esmaabi kutsumise koha pealt on takistusi veelgi. Nimelt ei oma kõik vanainimesed mobiiltelefoni. Või kui neil see ka on, siis on see tihti rikkis, aku tühjaks saanud või lihtsalt kadunud asjade nimekirjas. Näiteks on meie perele pidevalt helistatud ning palutud, et minge ja vaadake, kuidas olukord vanainimesega ikka on, sest ta ei vasta.
Linnas ja kortermajas on tegelikkuse väljaselgitamine lihtne, kuid kauges maakülas, kus naabrini on kilomeetreid, väga keeruline. Nii on tavaelus lugu nende mobiiltelefonide ja vanainimestega.
Kiirabile helistades tuleb ju viimaseid veenda abi vajalikkuses. Näide on küll sügavast nõukogude ajast, kui ühel sugulasel paistetas nägu nii hullusti üles, et tuli Tartu nahaarsti poole pöörduda.
Erialane abi kaugeneb
Viimane otsustas sugulase haiglasse panna ning ütles, et lähete kiirabiautoga, mitte jala. Kiirabis olid aga vastas inimesed, kes pidasid nahahaige sõidutamist naeruväärseks. Nahaarst ei andnud järele. Kui kiirabi tuli ning nägi, millises olukorras inimene tegelikult oli, siis vabandati. Nii et ka selliseid olukordi võib ette tulla.
Kuna mind on aastate jooksul väga palju kordi viidud kiirabiga maakonnahaiglasse ning sealt edasi Tartusse, siis mõni näide. Mul hakkas ühes avalikus kohas väga halb ning helistasin kiirabisse. Ütlesin küll, kus asun, kuid unustasin täpse paiga mainimata. Tagajärjeks oli see, et kiirabi küll tuli, kuid kuna vestibüülist mind ei leidnud, siis otsustas tühjalt tagasi sõita. Õnneks teadsid mõned, kus ma tegelikult viibisin ning kutsusid arstid tagasi. Sest inimene on ju loom, kui tal hakkab väga halb, siis läheb teiste silma alt ära kuhugi nurka, kus pole kellelgi ees.
Erakorraliseks abiks soetatav väga kallis tehnika on üks meditsiinilise arstiabi tsentraliseerimise ning Tartu ja Tallinna haiglatesse koondumise põhjus, sest see paigaldatakse tavaliselt sinna, kus töötavad kõrge professiooniga erialarstid.
Erialase arstiabiga on aga nii, et see viiakse sageli väikesest maakonnahaiglast minema. Võtame näiteks sünnitusabi. Ammustel aegadel tõid naised uue kodaniku ilmale saunas, hiljem juba maalähedases haiglas, siis rajooni- või maakonnahaiglas ning uuemal ajal väga suurtes asumistes, näiteks Tartus või Tallinnas.
Pole kahtlustki, et sünnitusabi on kaugenenud, mille tõttu on sünnitatud isegi sõiduautos, hea, et vähemalt õnnelikult. Keegi pole selle vastu, et koondada erakorralised juhtumid suurtesse haiglatesse. On muidugi iseasi, et kas selle tõttu peab nii-öelda koos pesuveega ka lapse välja viskama. Samas ei piirdu arstiabi koondamine Tartu ja Tallinna ainult sünnitusabiga.
Lõpuks võib juhtuda nii, et väiksematesse haiglatesse jäävad ainult kergemad voodihaiged. On see ikka mõistlik variant? Kas ei oleks õige aeg maha võtta, et selgitada välja, kas me ikka tahame eeltoodud suunas liikuda või otsime ka teisi variante.
Raivo Sihver, vabakutseline ajakirjanik
