Malemäng on alati olnud põlise jõgevalase, 1938. aasta klubi liikme Arnold Jakoby üks lemmikalasid. Seda harrastas ta juba koolipõlves ja Jõgeval on ta malet mänginud ka Paul Keresega ning suurmeistrit võitnud.
iii
“Keres käis Jõgeval simultaani andmas, tal oli 50 vastast ja minul õnnestus teda võita. Sellest kirjutas ka tolleaegne ajaleht Kolhoosnik. Ma olin üks viimastest, kes mängu lõpetas,” meenutas Jakoby.
Möödund aastal tuli Arnold Jakoby males Jõgevama maakonnameistriks. Iga kuu käib ta Tartu Kalda Keskuse maleklubis mängimas, et ennast vormis hoida. Viimati osales ta Kagu-Eesti maleveteranide võistlusel, kus sai 20 osavõtja hulgas kuuenda koha.
Jõgeva maletajad käivad korra nädalas koos linnavolikogu saalis. On mängitud ka õues maleväljakul, aga seal sobib rohkem noori õpetada, märkis vanahärra.
1934. sündinud põlisjõgevalase Arnold Jakoby esimesed mälestused algavad sellest, kui Eesti sõjaväe lennukid anti venelastele üle. “Lapsed jooksid seda sündmust vaatama, kole kaugele tuli minna, ma olin väike ja jooksin suurematega kaasa. Maandus neli või viis Eesti sõjaväelennukit ja vene sõjaväelased sekeldasid seal ümber,” meenutas Jakoby.
1941. hakkas sõda pihta ja venelased tulid sisse, Jakoby pere põgenes Jõgeva linnast. “Olime üle jõe, praeguse viadukti juures ühes talus, kui sakslased sõitsid külgkorvidega mootorratastega hoovi, kiivrid peas, automaadid kaelas, käised üles keeratud. Teisel pool jõge olid vene sõjaväelased kaevikus. Sakslased võtsid talu pikkvankri, panid sinna kuulipilduja peale, läksid sellega läbi jõe. Ma keldriaknast vaatasin, venelased seal suurt vastupanu ei osutanud,” jagas Arnold Jakoby oma poisikesepõlve mälestusi.
Ei lahkunud, sest ei osanud karta
Jakoby pere tuli sakslastega koju tagasi. Arnold, tema kaks vanemat õde, isa ja ema elasid Jaama tn 2 maja teisel korrusel, seal asub praegu teedevalitsus. Samas asusid ka suured sakslaste laod ja hoovis olid remonditöökojad, kus viga saanud kahureid ja tanke remonditi. Sakslased vedasid oma sõjaväele sordiaretusjaama põldudelt kartuleid, poisikesed küsisid sõitma ja sõitsidki sageli sakslastega kaasa.
Langenud saksa sõdurid maeti üle raudtee, kus praegu on veetorn. Arnold mäletab, et vanemad õed pelgasid sellest paigast õhtuti mööda käia. Paar aastat hiljem kaevati surnukehad välja ja viidi ära Saksamaale.
Jakoby pere ei olnud päris tavaline eesti pere — pereisa oli rahvuselt sakslane. Oli tulnud Eestisse enne Vabadussõda 13-aastase poisikesena, töötanud eluaeg raudteel.
“Isa midagi paha teinud ei olnud, ta oli lihtne raudteetööline, kusagile ette ka ei trüginud,” iseloomustas Arnold. Nii ei osanud mees midagi karta ega järgnenud 1939. aastal kutsele Saksamaale lahkuda. “Polnud põhjust ära minna, kõik elu oli ju siin, ei osanud karta,” tõdes poeg, kelle sõnul polnud Saksa ajal elul häda midagi, keegi ei kimbutanud ja igaüks elas oma elu.
Esimesest küüditamisest pääsesid Jakobyd imekombel tänu ühele Aina-nimelisele naisterahvale, kes oli Jõgeval koos Läti hävituspataljoniga. Õhtul enne lahkumist ütles too naine emale, et minge täna õhtuks kodunt ära, hävituspataljon lahkub ja hävitab kõik. Püssimehed olid juba väravas ja kedagi enam niisama välja ei lastud, aga ema võttis kavaluse appi. Kõige vanemale õele andis kompsukese kätte, et viib isale süüa. Ise pani ta pesukaussi riided, et läheb jõe äärde pesu pesema…
Isa küüditati tädi asemel
Kuigi pereisa oli sakslane, oli kodune keel eesti keel, sest elati ju Eesti Vabariigis. Ka 1944. aastal ei läinud pere ära, ikka samal põhjusel, mis varemgi: ei osatud karta, sest keegi polnud midagi halba teinud.
1949. aastal küüditati isa ikkagi ära — oli valest rahvusest. Selle küüditamise tagamaad olid aga seotud ka isa õe Elisabetiga, kellest oli huvitatud üks meesterahvas. “Too tahtis kurameerida, aga tädi ei võtnud vedu, sest tal oli Saksa ohvitser. Kui venelased tulid, kaebas mees tädi peale, et too tegi sakslastega koostööd,” meenutas Arnold. Mis tädil arus oli, et ta ära Saksamaale ei sõitnud, ei oska vennapoeg öelda. Igal juhul ei leitud tädi küüditamise aegu üles ja see-eest saadeti südametäiega ära tema vend.
Arnoldi isa sai amnestia alles pärast Stalini surma ja siis sai ta loa Valka elama minna. Selleks ajaks oli aga isal uus pere. Ta oli leidnud Siberis uue eesti naise ja tal oli nüüd ka väike tütar.
“Nii on mul ka poolõde. Isa ju arvas, et ta Siberist tagasi ei pääsegi. See oli meile kõigile, eriti emale, muidugi väga raske, aga me saime aru, et mina ja õed oleme juba suured, aga väike tütar tuleb isal üles kasvatada. Pealegi ei lubatud teda ju nagunii Jõgevale tagasi elama tulla ja tööle poleks ta siin ka saanud,” rääkis Arnold.
Samal ajal taheti Arnoldit koolis väga komsomoli võtta. Peaaegu iga päev tuli käia direktori juures. “Ütlesime, et oleme ju rahvavaenlase lapsed, kuidas te tahate meid komsomoli,” muigas Arnold Jakoby, kellel lõpuks ikkagi sellesse organisatsiooni astuda tuli. Ise on ta seisukohal, et see samm päästis teda paljudest ebameeldivustest.
Lipp kõrge kuuse otsas
Arnold mängis hästi jäähokit ja tuli kahel korral koolinoorte meistriks. Teist korda juhtus see 1952. aastal ja see on jäänud hästi meelde tänu ühele teisele seigale. Nimelt peeti need võistlused Jõgeval 24. veebruaril. Võistlejad pidid tol ajal kõike ise tegema: enne võistlusi lund rookima, väljakut kastma jne.
“Töötasime õhtul hilja väljas ja hommikul koputasid NKVD mehed meie ukse taga. Pargis, ühe kõrge kuuse otsas lehvis sini-must-valge lipp. Kahtlus langes muidugi kohe meie, hokimeeste peale, sest me olime ju öösel väljakut rookinud. Meid võeti kinni ja viidi miilitsamajja, mis asus Jaama tn. 5. Pandi poisid igaüks eri kabinetti, võeti jalajäljed kõigilt jne,” meenutas Jakoby õhinaga ärevat seika kaugest minevikust.
“Noor kuuseke oli, praegugi on alles veel. Keegi ei julgenud lippu maha võtta, kardeti, et äkki on sinna midagi plahvatama pandud. Lõpuks saeti kuuselatv koos lipuga maha. Aga rõõmus tunne oli näha seda lippu!”
Vanahärra silmadesse tuli seda rääkides ülemeelik sära, nagu oleks pool sajandit vahepealt kadunud.
“Hiljem sain ma teada küll, kes selle pani, aga ei tulnud see välja seekord. Üks mu sõpradest oli ka kambas. Rongiga Tartust tuldi, rong seisis Jõgeval 15 minutit, selle ajaga pandi lipp paika ja siis sõideti edasi Tallinna,” jutustas Jakoby.
Sõitis neli aastat merd
Punaarmees sundaega teenides sattus spordipoiss mereväkke ja sõitis neli aastat lipulaeval. Nägi Inglise kuninganna Elisabeth II kroonimispidustusedki ära. Tal on haruldasi fotosid, mis on tehtud koos punamadrustega Hollandis Peeter I ausamba ees või Rotterdami sadamas, kus sealsed lasteaialapsed laeva külastama lubati.
Mere vastu polnud tal enne mingit suuremat huvi. Kuidas teda kui rahvavaenlase poega merd sõitma lasti, see paneb teda ennastki tagantjärele imestama. Äkki aitas kaasa komsomol, kuhu sai astutud soovist tipptasemel sporti teha? Igal juhul ei tulnud tal üheski kapitalistlikus sadamas tahtmist ära hüpata ja poliitilist varjupaika paluda. “Alati mõtlesin, et kui seda teeksin, siis mis emast ja õdedest saaks,” tunnistas ta.
Merelt naasnud noormehele pakuti tööd Jõgeva komsomolikomitee instruktorina, kuid seda ametit ta vastu ei võtnud, vaid hakkas tööstuskombinaadis normeerijaks. Et seal oli palk väike, siis läks ta varsti tööle autobaasi, bussijuhi hea palga peale.
Kui Jõgeval moodustati Vee ja Kanalisatsiooni tootmiskoondis, asus Jakoby sinna tööle ja on praeguseni OÜ Jõgeva Vesi meister.
Jõgeva linna arenguga on Jõgeval sündinud Jakoby aga väga rahul. Eriti südamelähedased on talle tuntud sportlaste osavõtul peetud võistlused linna uuel staadionil.
“Jõgevale tuleb lõpuks ka uus bussijaam, ilus ja ainulaadne,” on 1938. aasta klubi liige uhke.
Arnold Jakoby
Sündinud 18. märtsil 1934 Jõgeval
Lõpetanud Jõgeva Keskkooli 1953
Tallinna Majandusinstituudi keskastme juhtide kursused 1991
Erialased täiendkoolitused Rootsis
Töö:
1958-60 Jõgeva Tarbijate Kooperatiivi Tööstuskombinaadi normeerija
1960-70 Jõgeva Autobaasi nr 5 bussijuht
1970-praeguseni OÜ Jõgeva Vesi meister
1938. aasta klubi liige
Huvialad: kalastamine, male ja kabe
Suuremad sportlikud saavutused:
• 1951-52 kahekordne vabariigi koolinoorte meister jäähokis
• 1952 teine koht vabariigi koolinoorte jalgpallis
• 1950 Jõgeva Keskkooli meister kettaheites
• 1955 Balti Laevastiku Eskaadri meister kettaheites
• 1961 VS Jõud Jõgeva rajooni meister jalgpallis
• 1965 Spordiühingu Jõud maiturniiril jalgpallis 1. koht
Males 1. järk:
• 1971 Jõgeva rajooni sügisspartakiaadil 1. koht
• 1973 Ametiühingute vabariiklikul turniir 1. koht
• 1980 Jõgeva rajooni välkmaleturniiril 1. koht
• 1986 Jõgeva rajooni esivõistlustel 1. koht
• 1988 Spordiühingu Kalevi vabariiklikul veteranide turniiril 1. koht
• 2004 Eesti Vabariigi väikelinnade suvemängudel välkmales 1. koht
• 2008 Jõgevamaa meistrivõistlustel males 1. koht
iii
JAANIKA KRESSA
