Lugusid sellest, kuidas inimesed tõelist armastust otsivad ning pärast pikki otsinguid lõpuks märkavad, et see neil suisa nina all vedeleb, on teatrilaval ja kinolinal nähtud palju. Rakvere Teatris 19. septembril esietendunud „Kui Harry kohtas Sallyt” on üks neist.
iii
Samanimeline film Meg Ryani ja Billy Cristaliga peaosas valmis USAs kakskümmend aastat tagasi. Viis aastat tagasi kirjutas Marcy Kahan Nora Ephroni omaaegse filmistsenaariumi põhjal teatriversiooni, mille esmalavastus oli Londoni Haymarketi teatris. Nüüd on see vaimuka ning mehe-naise suhteid roosade prillideta lahkava dialoogiga tekst jõudnud Rakvere Teatri lavale.
Sally (Ülle Lichtfeldt) ja Harry (Tarvo Sõmer) kohtuvad juhuslikult: esimene palkab teise ühe sõbranna vahendusel oma korterit remontima. Sellest ajast peale hakkab elu neid harva, aga siiski järjekindlalt kokku juhtima. Nende alateadvus ilmselt tajub nendevahelist „sädet” algusest peale, sest miks nad muidu teineteist kohates alati natuke pingule tõmbuvad. Mõistus aga tõrgub seda sädet märkamast. Ja nii nad mängivadki teineteisega üsna lahtiste kaartidega, sest algul nad arvavad, et ei tähenda teineteisele midagi, hiljem jälle, et on lihtsalt sõbrad. Teineteisest liiga palju teadmine võib aga romantiliste suhete tekkimist pärssida.
Piinlik kohting
Romantilisi suhteid arendavad Sally ja Harry algul hoopis teiste partneritega. Ka siis, kui Sally Joe’st (Rauno Kaibiainen) ja Harry Helenist (Eili Neuhaus) lahku läheb, ei saabu veel selgus. Selle asemel üritavad Sally ja Harry teineteist aidata sellega, et püüavad teist kokku viia oma parima sõbraga. Sally ja tema sõbratari Marie (Anneli Rahkema) ning Harry ja tema sõbra Jacki (Erni Kask) nelikkohtumine on üks lavastuse täpsemini välja mängitud stseene.
Naljakamaid ka, aga see pole nali, mida, hambad laiali, naerda saaks, vaid pigem kaastundega segatud nali: neli lavalolijat on pannud ennast ise piinlikku olukorda ja sa naerad nende üle küll, aga tunned neile ka kaasa, sest nad on kõik sulle sümpaatsed ja tahavad tegelikult üksteisele head. Muidugi kukub Harry ja Sally plaan teineteisele partner leida kolinal läbi, sest Jack ja Marie heidavad silma hoopis teineteisele ning Harryl ja Sallyl pole jälle muud teha kui veeta aega teineteise seltsis, ainult et lihtsalt sõpradena.
Pisut enne seda, kui publikul sellest kanapimedast kassi-hiire mängust villand saab, jõuab lõpuks kätte kauaoodatud silmade avanemise moment, aga see ei tähenda, et käes on ka happy end, sest vahepeal tuleb tagasilöök. Ent eks see ole päriseluski nõnda, et sõprade saamine armastajateks (nagu ka vastupidine protsess) ei pruugi olla kõige valutum. Aga lõpeb kõik muidugi hästi.
Ülle Lichtfeldtil ja Tarvo Sõmeril igatahes on, mida mängida, ja kui esimese puhul ei ole hiilgav rollisooritus vist kellelegi üllatuseks, siis teine pakub küll kaugelt rohkem kui oodata oleks osanud. Sõmeri-sugust kogukat meest kipud ju harjumuse (saan isegi aru, et halva harjumuse) jõul ikka heasüdamliku ullikese või labasevõitu tümika rollis ette kujutama, aga mees tõestab üsna ruttu, et võib mängida, keda iganes.
Esmapilgul tundub, et tükk on isemängiv ja näitlejad head, nii et lavastaja Jaanika Juhansonil ei olekski pidanud justkui suurt midagi teha olema. Aga võib-olla ongi selline mulje hästi tehtud lavastajatöö parim tunnus?
Killud elust enesest
Sellest, et lavastuses „Kui Harry kohtas Sallyt” kavatsetakse kasutada videolõike, milles reaalsed paarid räägivad oma kokkusaamise lugu, andis teada suvel Rakvere Teatri poolt üllitatud pressiteade, milles kutsuti inimesi üles teatrile selliseid videolõike saatma. Toona tekitas see üsna suuri kõhklusi: ühest küljest kodus „põlve otsas” tehtud videode eeldatava tehnilise kvaliteedi pärast, osalt sellepärast, et video teatritükis kasutamine kaugeltki kõigil kasutuskordadel põhjendatud pole olnud.
Seekord osutusid kõik kartused asjatuks: need videod, mida lõpuks näidati, olid lavastaja Kati Kivitari ja operaator Maiju Ingmani kindla käe all valmis tehtud ning töötasid suurepäraselt. Kui üldiselt on eesti inimene napisõnaline ja vaoshoitud, eriti iseendast rääkides, siis Kivitar on paarid, kellest osa vähem, osa aga juba väga kaua koos elanud ning üksteise „nurki lihvinud“, niimoodi rääkima saanud, et ehe elutõde ekraanilt vastu vaatab ja lõbus ka on. Loodan kogu südamest, et videolõikudes jäädvustatud paarid, kes esietenduse ajal saalis viibisid, publiku spontaansetest naerupahvakutest ei solvunud: see polnud päris kindlasti ilkuv või pahatahtlik naer, vaid soojalt kaasaelav.
Videolõigud võimaldavad publikule ühest küljest paraja hingetõmbeaja, et jaksata pärast seda Harry ja Sally suhete saagaga jälle edasi minna, teisest küljest annavad kogu aeg paraja tugevusega signaali sellest, kuhu asi lõpuks välja jõuab.
Muuseas, reaalsete paaride jutustused taheti sisse tuua juba kahekümne aasta tagusesse filmi Harryst ja Sallyst, ent lõpuks kirjutati nende lood stsenaristi poolt ümber „kunstipärasemaks” ning lasti esitada näitlejatel. Nii et Rakvere Teater tuli tegelikult algse idee juurde tagasi ning lükkis Harry ja Sally loo vahele killud „päris” elust – kokkuleppel tüki autoritega muidugi. Videolõike saab soovi korral kodus ülegi vaadata: neid sisaldava
Lavastuse lõpp on soe ja helge ning paneb uskuma pika ja õnneliku kooselu võimalikkusesse. Võib-olla on selline lavastus just praegusel enesekesksete egotrippajate ajastul eriti teretulnud?
Kas teie olete oma Harryt/Sallyt juba kohanud?
iii
RIINA MÄGI
