Ärevad ajad vajavad enam hoolivust

Hilissügis on käes ja esimesed krõbedamad külmakraadidki juba nina näpistamas käinud. Tugevad vihmasajud on tõstnud Pedja jõe veetaset ja mõne päeva eest võis Jõgeva alevikus näha, kuidas tõusuvesi hakkas õuedele kippuma. Loodusjõudude vastu ei saa, tõdesime üheskoos vallaametnikega mäslevat vett vaadates ja eks see ole ka tõsi. Aga inimene on ikka tahtnud võimast loodust oma käe järgi ümber teha ja endale allutada. Küllap on see ka ainuvõimalik viis looduse keskel elades inimesena ellu jääda. Loodust tuleb austada ja võtta temale tänuga vastu ande, mida ta pakub. Nii teevadki „Metsast taldrikule“ kampaanias osalevad toitlustuskohad. Seega tasub lähipäevadel maitsma minna, mida kõike siis osavad kokad metsaandidest kokku keeta mõistavad.
Koos olemise ja kogemise rõõmu on praegusel ajal eriti tarvis, sest ajad on ärevad. Seda nii viiruserindel kui mujalgi. Pingsalt jälgib igaüks, mis toimub Poolas. Sellist inimeste ärakasutamist poliitiliste plaanide elluviimiseks pole aastakümneid kuskil nähtud. Täisjõus meeste puhul, kes häälekalt sõimeldes tangidega piiritarasid ründavad, suurt kaastunnet ei teki, kuid kui näed koos nendega seismas ja liikumas lapsi, siis tunned, et midagi on praegusel ajal ikka väga valesti. Ei pruugi palju aega minna, kui meil siinsamas Eestimaal on sõnasõjast reaalsete rünnakuteni jõutud.
Varem on ikka olnud, et rasketel aegadel võetakse ennast kokku ja pakutakse pigem tuge ning õlg-õlatunnet, mitte kurje sõnu ja põlgust. Samasugust, nagu pakuvad tänases lehes Jõgevamaa aasta isa nominentideks olevad mehed oma peredele ja kogukondadelegi.
Võtkem eeskuju neist, kes suudavad mõista ning toeks olla, säilitada rahu ja hoolivus. Olgu siis ajad ja olud millised tahes.