Usun, et oleme kõik nõus, et ükski laps maailmas ei peaks oma elu kaotama üksnes oma sünnikoha tõttu. Paljudes maailma paigus on inimväärsest elust puudu kõige lihtsam: puhas joogivesi, mõned lihtsad ravimid ja kaitsesüstid.
Kaks miljardit inimest peab saama hakkama ühe euroga päevas.
Meie kõigi kohustus on aidata maailmas meeleheitlikku olukorda jäänud inimesi. Üks viis selleks on arengukoostöö.
Üheks suuremaks üleilmseks humanistlikuks eesmärgiks on vähendada absoluutses vaesuses elavate inimeste arvu. Kui Eestis loetakse absoluutse vaesuse piiriks 174 eurost kuusissetulekut inimese kohta, siis arengumaades on see 30 eurot. See tähendabki, et põhivajadusteks, nagu toit, peavari, haridus ja tervishoid, on umbes üks euro päevas.
On inimlik ja loomulik, et edukamad riigid ja rahvad aitavad abivajajaid. Üheks selliseks abi ja tuge vajavaks riigiks oli alles hiljuti ka Eesti. Mäletame hästi 1990. aastate algust ja seda, kui palju välisabi meie arengule kaasa aitas. Nüüd, kui kuulume maailma mõistes edukate riikide hulka, on meie kord olla toeks teistele. Me ei ole küll veel jõukaima ühe protsendi hulgas, kuid kui võrrelda kõigi maailma riikidega, siis on Eestisse sündimine nagu loterii peavõit.
Viimase aja üheks suurimaks globaalseks kriisiks on praegu Lääne- ja Kesk-Aafrikas süvenev toidukriis. Ameerika Ühendriikide suurusega võrreldaval maa-alal on üle 18 miljoni (!) inimese sattunud eluohtlikku olukorda, sest nende elupaik on kõrbestumise ja teiste looduslike eripärade tõttu muutunud ebasobivaks. Kliimamuutustest tingitud põua tõttu hävineb viljasaak ja kariloomad surevad. Maailma kõrged toiduhinnad muudavad aga igapäevase söögipoolise üle mõistuse kalliks. Sealsed inimesed ei ole selle olukorra tekkimises ise süüdi ja oleks vääritu lasta neil rahvusvahelise üldsuse ükskõiksuse tõttu surra. Välisabi tehnoloogia ja toidu näol saab päästa miljoneid lapsi näljast.
Koostöö on arengu võti
Meil tasub aga meeles pidada, et Eesti ei ole üksik saar ookeanis. Nii ei tunne näiteks haigused riigipiire ja eluohtlikud tõved võivad kiiresti üle maailma levida. Ka Põhja-Aafrika poliitiliste rahutuste järel tõusnud bensiinihind ja kliimamuutuste tõttu kallinenud kohv on tõestanud, kui tihedalt oleme kogu maailmaga seotud ainuüksi oma rahakoti kaudu, rääkimata migratsioonist tingitud pingetest. Kui me ei hoolitse probleemide lahendamise eest laias maailmas, jõuavad need pigem varem kui hiljem meie koduõuele.
Lahendused maailma valupunktide likvideerimiseks ei ole aga kergete killast, sest samaaegselt peab tegelema mitme tõsise küsimusega. Maailmas on arengukoostöö alustaladeks ÜRO liikmesriikide, sealhulgas ka Eesti poolt kokku lepitud kaheksa aastatuhande arengueesmärki aastaks 2015. Sihtideks on vaesuse ja nälja likvideerimine, laste suremuse vähendamine, inimeste tervise parandamine, alghariduse kättesaadavuse suurendamine, võrdõiguslikkuse edendamine ja loodussäästlikuma keskkonna tagamine.
Eraldi tasub välja tuua vajadust luua naistele paremad võimalused iseenda ja oma kogukonna elu kujundamiseks. Elu on näidanud, et kui anda arengumaade naistele põllumajanduses meestega võrdne juurdepääs maale, turgudele ning haridusele, suureneb tootlikkus vähemalt viiendiku võrra.
Eesti ja teised riigid saavad kõikide nende probleemide lahendamiseks palju ära teha ja meie ülesanne kodanikena on oma valitud esindajatelt tegutsemist nõuda. Antud rahvusvahelistest arenguabi lubadustest peab kinni pidama. Näiteks on Eesti toetanud ÜRO lastefondi UNICEF kaudu Elevandiluuranniku vägivallas kannatanud lapsi ja naisi ning aidanud kaasa haiguste ennetamisel, mida põhjustavad puhta joogivee puudumine ja antisanitaarsed tingimused Pakistanis. Aastaid on Eesti riik abistanud ka Gruusiat, Moldovat ja teisi saatusekaaslasi oma riikide ülesehitamisel, jagades neile oma kahekümne aasta eest saadud kogemusi.
Oma panuse annavad ka mitmed vabaühendused. Näiteks on ühendus Damota ehitanud Etioopia vaesesse külla Eesti annetajate toel koolimaja, ühenduse Mondo kaudu saame oma sõpradele teha eetilisi kingitusi, millest saadud tuluga toetatakse lesknaisi Ghanas. Heategusid ei pea alati rahas mõõtma, aga kõigest 40 euro eest saab näiteks Keenias üks lapse terve aasta koolis käia.
Muuda ennast, muutub maailm
Me oleme kõik maailma kodanikud. Seda ka siis, kui ei reisi palju ringi. Juba hommikusöögilauas mõjutame oma otsustega maailma käekäiku. Ostes näiteks õiglase kaubanduse märgiga kohvi, teed, banaane või šokolaadi, võime olla kindlad, et meie pisikese naudingu nimel ei ole pidanud lapsed istandustes orjatööd tegema.
Ka meie rõivad muudavad maailma. Kui tahame kindlad olla, et meie lemmiksärk toodeti loodusse ja inimestesse hoolivalt suhtudes, siis võime ostelda ökopuuvillast toodetud tekstiilikaupa pakkuvates poodides. Kerge lahendus on ka taaskasutus ning moetrendide jälgijatele pakuvad lahendusi upcycling- tooted ehk väärtustava taaskasutuse meetodil loodu.
Kliimamuutuste minimeerimiseks peame aga muutma oma eluviise säästlikumaks. See ei eelda sugugi kardinaalseid muutusi või kõikidest mugavustest loobumist. Alustades lihtsatest igapäevastest asjadest nagu kilekottidest loobumine, elektrienergia säästmine või prügi sorteerimine, anname juba olulise panuse. Suvel võiks auto asemel liigelda ka jalgrattaga.
Peame end eurooplasteks ja hindame neid väärtusi, mis on loonud Eestist meile mõnusa kodupaiga, kuid selleks, et kõik lapsed maailmas saaksid nautida inimväärset elu, peame üha rohkem suunama oma südame ja teod ka Euroopa kaardi piirjoontest kaugemale.
i
EVELIN ANDRESPOK, arengukoostöö ümarlaud
