Enno on eesti luules kõige paremini väljendanud seda, mille kohta öeldakse ?nimetu igatsus?, ja Enno pole mitte üksnes rändaja, vaid ka kohalejõudja ja tõelist hingerahu kogenu. See näiliselt eemalviibiv luuletaja toetub siiski kahe jalaga tugevalt maapinnale.
Sama võib öelda Anne Maasiku ja tema loomingu kohta. Üks Anne sõber on öelnud, et isegi siis, kui Anne peale selle laulu laulmise elu jooksul midagi muud poleks teinudki, poleks tema elu ikkagi ilmaasjata elatud. Anne Maasiku kurblik, varjuti traagiline kontraalt sobib suurepäraselt ka selle sügise hämarasse, hallivõitu, vihmasesse õhtusse.
11. oktoobril kell 18 Betti Alveri Muuseumis toimuval Anne Maasiku ja Heikki-Rein Veromanni kontserdil kõlavad Betti Alveri, Heiti Talviku ja Uku Masingu sõnadele loodud laulud. Need kolm luuletajat kuulusid arbujate hulka. Arbujad olid iseseisvad loojad, kelle üheks oluliseks määratluseks võib pidada andumust kunstile kui pihtimusele. Neil oli vajadus võluda oma sügavaim kogemus ja elamused elavaks sõnaks.
Teistest erinevTeistest arbujatest erineb tunduvalt Uku Masing, kes on ühest küljest kabinetiteadlane ja teiselt poolt müstiline jumaluseotsija. Tema intensiivsed elamused on sõnastatud värviküllaselt ja nüansirikkalt, tema ülevoolav fantaasia toetub sügavale eruditsioonile. Masingu luule loob väga kandva panoraamse pildi. Uku Masing oli Ennole mitmes suhtes vaimselt lähedase tunnetusega looja.
Kosmiliselt avarat tagapõhja võib tajuda ka Betti Alveri luules: seal on tunda püüdu väljuda hallusest tähendusrikkama ja tõelisema elu poole. Ta suudab oma püüdlustele ja kogemusele väga selgesõnalise puhta vormi anda.
Heiti Talviku sõnum luules on veelgi lakoonilisem kui Alveril. Mida rahutum ja otsivam on tema sisemaailm, seda kirkam ja selgem on ta väljendus.
Tema ise
Anne Maasikul on 23-aastane teatri- ja lavastajakogemus, sellest 13 aastat Vanemuises näitlejana ning lavastuste muusikalise kujundajana. Tema eriliseks väärtuseks võib pidada tema loomutruudust. Maasik ei salga oma mina kunagi meeldimise, edu või raha nimel. 1975. aastal sai Maasikust Jaan Toominga stuudio õpilane. 1976. aastal mängis ta teatriklassikaks saanud Põrgupõhja uues Vanapaganas Maiat. 1979. aastal tegi ta rolli mängufilmis ?Tuulte pesa?. 1979. a mängis ta filmis ?Laanetaguse suvi?, kus tal oli kanda ema roll. Heikki-Rein Veromanniga on nad koos toimetanud alates Hermaküla stuudios õppimise ajast ehk 1985. aastast. Pikalt on koos tegutsetud Tartu Lasteteatris.
Vanemuise-perioodil on Anne Maasik teinud kaks iseseisvat lauluõhtut ja olnud neli aastat stuudio õppejõud. Tartu Lasteteatri töös on ta osalenud näitlejana, lavastanud nii laste- kui ka täiskasvanute tükke ning neli lauluõhtut. Koostöös Rein Maraniga on ta kujundanud eesti loodusfilmide muusikalist tausta. Publik tunneb A. Maasikut eelkõige omanäolise lauljana ? tema loodud laule iseloomustab jäägitu süvenemine teksti ning väga tundlik, kuid samas jõuline esitus. Tema laulustiilis ühinevad põline soome-ugri regilaulupärand ja sügav loodustunnetus. Paljud tema laulud on olnud aluseks lavastuste muusikalisele kujundusele. A. Maasiku lauludest on ilmunud üks heliplaat ja kaks kassetti. Praegu on A. Maasik kasvataja Tartu katoliku lasteaias ning käib Maarja külas Põlvamaal muusikateraapiat tegemas.
HELI JÄRV
