Tants valimiskatla ümber, mis meediatorme tekitades rahvast närvi või itsitama ajab, on valimiste tegelikku tähendust mõistes vaid jäämäe ülemine osa. Mitte kõige olulisem, ent kõige nähtavam ja kahjuks ka kõige määrdunum. Eriti tipus.
Osalt on need üleriigilised kraaklemised paraku toimunud kohalike probleemide arutamise arvelt, takistades nii valimiste ette valmistamist kui konkreetsetele küsimustele lahenduste leidmist. Aga pole mõtet sellest end ülearu segada lasta.
Kohalike valimiste eripära
Vallamajast paistab enamik asju pisut teise nurga alt kui Toompealt. Olemuslikult erinev on juba kokku kogunenud seltskond. Erakondade staapides, Riigikogus ja valitsuses tegutsevad elukutselised poliitikud ehk profid, kes just sellest tööst elatuvadki. Ja muidugi tahavad järjest kõrgemale-kaugemale jõuda.
Kohalikul tasandil lüüakse poliitikas kaasa enamasti põhitöö kõrvalt ja teistel motiividel. Need, kes teadvustavad end pigem amatööride või koguni tervisesportlastena, on samas tihti eetilisemad ega lähe suurtulemuse nimel dopingut pruukima. Püüdes edendada oma kogukonna ja kodukoha tervist vastavalt tahtmisele ja võimetele.
Nii peaks just tõhus tegutsemine kodukohas saama edasise poliitilise tõusu nurgakiviks. Mitte parteiline karjääriredel sekretärist abiks, nõunikust saadikuks. Vähemalt põhiosas, sest erandid on selles mängus osa reeglistikust.
Sama erinevad on eri tasandite poliitikutele esitatavad nõudmised. Ei oodata volikogu lihtliikmelt sädelevat kõnet Euroliidu struktuurifondide teemal, pigem vastust, kust saada katuse või staadioni parandamiseks raha. Või kuidas luua vallas mõni töökoht juurde.
Ja nii järk-järgult juba suuremate otsustusteni nendelt, kelle pilk kaugemale küünib. Mitte aga vastupidi ? kabinetist karjamaale direktiividele vastavat lüpsitehnikat õpetama.
Muidugi on kohalik poliitika isiklikest suhetest raskelt läbi põimunud ning korruptsioon laiutab just kohalikes omavalitsustes kõige enam. Selle tõkestamiseks vajatakse riigi abi, ent põhiliselt sõltumatute institutsioonide, mitte poliitiliste otsuste näol. Kel volikogus istumise peaeesmärk mõne magusama maatüki saamine, peaks valija nüüdseks küll juba ära tabanud olema. Kaua võib.
Suuremate erakondade programmidest soovitaks otsida vastuseid põhimõttelisematele küsimustele, alustades omavalitsuste ja keskvõimu suhetest ja raha jaotamise reeglitest kuni konkreetsetele projektidele lahenduste pakkumiseni.
Kusjuures selliseid, mis ei viiks Eesti niigi ebaühtlast arengut veelgi enam tasakaalust välja. Ja mille juures ei oleks mõttelist märget ?ainult siis, kui meie poolt hääletate?. Loomulikult ei tohi unustada ka Eesti riigi kui terviku huve.
Senises praktikas on erakondlikke vastuolusid suudetud kohalikul tasandil selgelt edukamalt ületada kui pealinnas. Seegi võiks jätkuda ilma parteistaapide sekkumiseta.
Kindlasti on kohalike valimiste üheks suuremaks eripäraks üksikküsimuste eelistamine üldistele, majanduse ja sotsiaalsfääri eelistamine poliitikale. Kuid kõige enam määravad kohalike valimiste erilisuse siiski omavalitsusüksuste erinevused. Mis ühte valda või maakonda sobib, ei pruugi teisele istuda. Tallinn on muu Eestiga võrreldes juba ammu nagu mingi kummaline suur loom, kel kõht pahatihti valutab. Kahjuks.
Tehke valik varem ära
Kui Riigikogu valimistel on selge soovitus valida kõigepealt erakond ja alles siis leida sealt endale sobiv kandidaat, siis kohalikel valimistel on asi veidi keerulisem. Paljudes valdades on lihtsalt nii vähe nimekirju, et sobivat parteid pole võtta.
Nii tulebki lähtuda isikust, lihtsalt sellest, mis mees või naine see kandideerija argipäeval on, mida seni teinud, kas oma lubadusi pidanud.
Lõpetuseks veelkord ? ärge jätke oma valiku tegemist viimasele minutile. Valimiskabiinis pastakat mudides pole enam mõtlemiseks ja kaalumiseks piisavalt aega. Nädal on veel jäänud, kel valik tegemata, visaku veelkord teisipäevases Vooremaas olnud valimisnimekirjadele pilk peale. On ju küll, keda valida.
Jüri Leesment,
Vooremaa peatoimetaja
