Jõgevamaa ajalehe toimetusest on jõutud ajakirja peatoimetajaks, ülemnõukogusse, riigikogusse, kõrgetesse riigiametitesse, linnapeaks, koguni põhjapoolusele. Seda kõike on suutnud üks inimene: metsamees, spordimees, ajakirjanik ja poliitik Ants Paju, kelle sünnist möödub 10. septembril seitsekümmend viis aastat.
Nelja-aastaselt koos tädi Haide Viidinguga Siberisse küüditatud Ants Paju koolitee algas Kaigarotka algkoolis. 1955. aastal Eestisse tagasi pöördudes jõudis ta Tapiku 7-klassilise kooli ja Põltsamaa keskkooli kaudu EPA metsamajandusteaduskonna lõpetamiseni. Esimene töökoht oli Eesti Metsainstituudi vaneminsenerina ja seejärel ohutustehnika insenerina Põltsamaa kandis Lillevere-nimelises kolhoosis.
Sellesse perioodi jäävad esimesed suuremad teod. 1972. aastal küsis Ants majandijuht Voldemar Laoselt, kas agrolinnaku ja Tallinna-Tartu maantee vahele võib pargi rajada? Esimees reageeris algul küsimusega: „Hull oled või?“, siis aga ütles „Lase käia”.
Juba 1973. aastal istutati parki esimene puu. Praeguseks kasvab siin neid tuhandeid, paljude istutajateks kuulsad inimesed erinevatest valdkondadest. Mitu puud on kasvama pandud mälestuspuudena.
- aastal heitis Ants Paju kolmanda eestlasena ketast üle 60 meetri ja pälvis NSV Liidu meistersportlase aunimetuse. Ajakirjanikuks õppis Paju Leningradi Kõrgemas Parteikoolis. Seal oli avarama silmaringiga õppejõude, kes analüüsisid ühiskonnaelu objektiivsemalt ja kelle jutust vääris mõndagi kõrva taha panna.
Hoolauaks Punalipu toimetus
Jõgeva rajoonilehe Punalipp toimetaja asetäitjana töötas Ants Paju aastatel 1979–1984. Tema üks lemmikteemasid oli metsandus.
„Jõgeva metsamajandist kirjutas Ants rohkesti asjatundlikke ja südamlikke lugusid ning tegi ka telesaateid,” rääkis kunagine ettevõtte direktor Priit Saksing. „Kui maavanemana võtsin vastu välisriikide Eesti suursaadikud, tutvustas Ants Paju diplomaatidele Sõpruse parki.”
Ants Paju algatusel hakkas Jõgevamaa ajaleht korraldama noortele klassikalise maadluse võistlusi.
„Kas on võimalik määratleda nende võistluste tähendust teiste seas? Vahest ikka. Olümpia-aastal on eriti vaja mõelda nendele, kes peavad praeguste spordikuulsuste asemele tulema,” kirjutas Ants Paju esimeste maadlusvõistluste puhul 1980. aasta 1. novembri Punalipus.
Järgmisel aastal kutsus ta maadlusvõistluste avamisele ka kahekordse olümpiavõitja Kristjan Palusalu, keda ta Siberis väikese poisina mõtetes enda kaitseks vene poiste kiusamise eest appi kutsus. Samuti kahekordse maailmameistri August Englase. Maadluskuulsused istutasid Jõgeva Piiri parki tammed.
Kolleeg rajoonilehe päevilt Anne Mihhailov meenutab: „Kui mõtlen Antsule, tuleb kõigepealt silme ette tema karulikult suur kuju ja muhe olemine. Ja soov demonstreerida oma füüsilist jõudu, sest kes teab, see mäletab, kuidas Ants tavatses teise inimese kätt suruda…
Antsul oli ikka 100 tegemist käsil ja 1000 ideed tagataskus ootamas, nii et meenutada võiks ja saaks väga pikalt.“
„Tundsin Ants Paju juba varasemast sporditöö ajast, nii et tema tulemine Punalipu asetoimetajaks mulle eriline üllatus polnud. Antsule meeldis ju väga kõikvõimalikel teemadel arutleda ja mõtiskleda, nii et küllap soovis ta neid mõtteid ka paberile panna. Kord juhtusin täiesti tahtmatult pealt kuulama, kuidas Ants kõneles väga heatahtlikult ühe noorema kolleegiga, andes nõu, kuidas väljendada oma negatiivseid emotsioone kirjasõnas nii, et see ei solvaks.”
„Tulin Jõgeva rajoonilehe toimetusse tööle 1982. aastal pärast Tartu ülikooli lõpetamist. Kui arvestada, et Antsust sai juba 1984. aastal ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja, pidi meie koos töötamise aeg piirduma vaid kahe aastaga, aga tundub, nagu oleks see olnud tunduvalt pikem,” räägib ajakirjanik Riina Mägi.
„Sest Ants polnud tavaline rajoonilehe asetoimetaja, vaid pigem nagu tuumareaktor, mis toodab väikesest hulgast kütusest tohutut energiat. Antsule oli kogu aeg ühest rollist vähe. Lisaks ajakirjanikule mahtusid tema kehasse ära spordimees, noortejuht, kultuurivedur ja ei tea kes veel. Kui mõelda tema hilisematele suure haardega ametitele ja ettevõtmistele, võib öelda, et kõige alged olid Antsus juba Punalipu aegadel olemas.
Ajakirjanikutöös on kindlasti vähem rutiini kui mõnes teises ametis, ent temalgi kipub aeg-ajalt laiem pilt argisteks killukesteks pudenema. Antsul mitte. Tema suutis alati asju mõtestada, vaadata neid laiemas kontekstis. Ning siduda ühte lausesse kettaheite ja filosoofia, lehmalüpsi ja tuumafüüsika,” mõtestab Ants Paju olemust Riina Mägi.
Poliitikas alustas rohelisena
Jõgeva oli Antsule hoolauaks, kust ta siirdus Tartusse Eesti Looduse peatoimetajaks. 1933. aastast ilmuva loodusajakirja peatoimetajaks tulles tõi ta kaasa neli jugapuu taime, mis isutati toimetuse maja (kutsutud ka Baeri majaks) ette.
Samal ajal hakkas Ants järjest rohkem teletöös kätt proovima. Eesti Televisioonis oli Ants Paju autoriks ja saatejuhiks „Kodukandilugudele“ Vaimastverest, Tormast ja Põltsamaalt, tegi saate Kaukaasia eestlastest, kaastööd saatele „Viljaveski“. Kirjutas stsenaariumi dokumentaalfilmidele, mis räägivad Adavere näidissovhoosi seakasvatajatest („Kahastöö”) ja Valga linnast. Telemängufilmis „Kevad südames” mängis Ants Paju dirigent Kauri.
Tormilistel 1980ndatel jõudis Ants Paju rajada Anton Hansen Tammsaare muuseumi Kaukaasiasse sealsete eestlaste asundusse Punasel Lagedal.
Kui 1988. aasta 28. aprillil tulid kokku ligi kaheksasada Eesti Rohelise Liikumise rajajat, valiti liikumise initsiatiivgruppi ka Ants Paju. Roheline liikumine esitas Antsu kandidaadiks 26. märtsil 1989 toimunud NSV Liidu ülemnõukogu valimisteks. Üheks oma usaldusmeheks kutsus Paju ajalehe Vooremaa asetoimetaja Gunnar Isotamme.
- märtsil 1990 valiti Paju aga Eesti Rohelise Liikumise esindajana Eesti NSV ülemnõukogusse, mis sama aasta 8. maist hakkas kandma Eesti Vabariigi ülemnõukogu nime.
- augustil 1991, augustiputši päevil, hääletas Ants Paju ühena 69 saadikust Eesti taasiseseisvumise poolt.
Raamatus „Mitme tule vahel” kirjutab teleajakirjanikust ülemnõukogu liige Rein Järlik putšipäevade meeleoludest järgmist: „Lossi õues tuli vastu Ants Paju ja küsis juba kaugelt eemalt: „Ütle, Rein kallis, mis saab nüüd Vene demokraatidest?” Ju ta vist mõtles, et kui Venemaal demokraatia lammutatakse, ei pruugi meilgi pikka pidu olla.”
Järlik avaldas lühiusutluses Vooremaale arvamust, et oma loomult oli Ants Paju maksimalist. „Ta ei jäänud endaga rahule ja tundis, et peab midagi veel tegema. Oma asju võttis ta väga suurelt ette ja võiks öelda, et tegi ka suurelt ära. Ühe näitena võiks siin tuua Sõpruse pargi rajamise Põltsamaale. Selle idee teostamine nõudis ikka väga suurt meelekindlust.”
Ladus vundamendi haldusreformile
Omaaegne Pajusi vallavanem Heldur Lääne ütles, et kodukant oli Ants Pajul pidevalt meelel. „Sageli rääkis ta inimestest ja juhtumitest seal. Oli see ju selline veidi segane aeg omandi- ja maareformiga. Paratamatult oli pea iga inimene sunnitud oma minevikku kasvõi meenutama. Saati siis selline inimene nagu Ants. Ma hakkasin seda kanti hoopis teistmoodi mõistma just läbi Antsu juttude.”
Lääne arvates andis Ants Paju algatatud 4P liikumine haldusreformile eeltõuke. „Liikumine käivitati Põltsamaa linna, Põltsamaa, Pajusi ja Puurmani valla koostööks, mis oli tegelikult üks vaheetapp õppimaks eri kantide vahel koostööd tegema. Selles mõttes väga ettenägelik samm. Ka see ei tahtnud ju esialgu laabuda. Igal omavalitsusel oli oma tee ja ega väga koostööle mõeldudki. Ometi tegime midagi ära ja eks see vundamendiks tänases haldusreformis sai.”
Heldur Lääne meenutab, et Ants Paju kirjutas kogu aeg. „Valmistas kõik väljaütlemised tekstina ette, tegi kokkuvõtted kirjalikult. Kirjutamist ta minu arvates armastas. Ta mainis sageli eeskujusid, näiteks Lennart Meri, ja tundub, et temas oli see vana põhimõte, inimene peab haridust saama ja haridus algab kirjutamisest. Kuldaväärt arusaamine.”
Üks tegusid, mille järgi Ants Paju tänaseni mäletatakse, on Jõgeva noorteklubi Hekto loomine 1976. aasta märtsis ja selle järjekindel ja pühendunud eestvedamine üle kümne aasta.
„Ants soovis, et iga sündmus oleks sisukalt ja põhjalikult ette valmistatud. Ja just nimelt sündmus, sest sõna üritus Ants ei sallinud, öeldes, et mida me siin ikka üritame. Antsult õppisime mõtlema elust ja inimestest, selle püsiväärtustest,” avaldas arvamust klubisse kuulunud Ene Kund.
Küllap andis ka klubi Hekto tegevus toonasele Jõgeva linnapeale Ants Pajule tõuke asutada 2001 Jõgeva Lionsklubi. Aasta hiljem tegi ta retke põhjapoolusele, kuhu viis Jõgeva linna lipu. Eesti Vabariigi president autasustas Ants Paju Valgetähe teenetemärgi ja Riigivapi teenetemärgiga ning linna aukodanikus valiti ta nii Põltsamaal kui ka Jõgeval.
Ants Paju lahkus igavikuteedele 28. juunil 2011. Teisipäeval, 10. septembril kell 16 korraldab Jõgeva vald Jõgeva kesklinna haljasalal tema mälestuspingi juures mälestushetked, kus kõneleb ajakirjanik, ajaloouurija ja spordimees Tiit Lääne. Sündmusele on oodatud kõik Ants Paju mäletajad ja austajad.
JAAN LUKAS
