Ants Orgulas on sündinud-kasvanud Tartus. Jõgevamaale, täpsemalt Rannale sattus ta 34 aastat tagasi ? pärast seda, kui oli kolm aastat radistina mereväes teeninud, Tartu raadioklubis sõjaväkke minevaid poisse radistiks välja õpetanud ning Tartu ülikooli kaugõppes ajaloolasediplomi omandanud. Ranna kooli õpetajaks ei tulnud ta üksi, vaid koos emakeeleõpetajast abikaasa Mariannega, kellega oli tuttavaks saanud Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadi ehk rahvakeeli kotakombinaadi klubis regulaarselt toimunud tantsupidudel.
Väike maakool oli tore, aga paraku jäid Orgulased sinna vaid kolmeks õppeveerandiks, siis kutsuti Ants tööle komsomoli rajoonikomiteesse ja Marianne Jõgeva pioneeride majja. N-ö partei- ja nõukogude töö eesliinile Ants Orgulas sestpeale pikaks ajaks jäigi: komsomolikomitee teise sekretäri kohalt edutati ta partei rajoonikomitee instruktori, sealt rajooni täitevkomitee haridusosakonna juhataja ning lõpuks täitevkomitee aseesimehe ja plaanikomisjoni esimehe kohale. Vanust oli tal nende ametite pidamiseks tolle aja kontekstis üsna kasinalt: noorte juhtide kultus tekkis meil ju alles 15-20 aastat hiljem. Pealegi kujutas haridusosakond, mida Ants Orgulas alla kolmekümnesena juhtima hakkas, endast tollal enam kui poolesaja töötajaga asutust, mis vastutas mitta ainult õppetöö sisulise külje, vaid ka kaadriprobleemide lahendamise ja koolimajade korrasoleku eest.
Ants Orgulase haridusjuhiks oleku aastatesse jäi vähemalt nelja uusehituse ? Palamuse, Tabivere ja Selli koolimaja ning Põltsamaa Lille tänava koolimaja ? valmimine või projekteerimine. Kuna õpilaskoha piirmaksumus oli üleliiduliste eeskirjade järgi nii tilluke, et selle eest polnud normaalset koolimaja võimalik valmis ehitada, tuli kasutada igasuguseid nõkse.
“Hoone nulltsükkel tuli valmis ehitada kapitaalremondi summadest ja ülejäänu uusehituse jaoks mõeldud summadest,” meenutas Ants Orgulas. “Tabivere koolimaja ehitamist alustati näiteks kirjade järgi kui juurdeehitust kuurile, mis asus tegelikult kakssada meetrit eemal. Ka kapitaalremondi ja uusehituse jaoks mõeldud fondid liikusid eri ministeeriume pidi, nii et selline kombineerimine võis ka halvasti lõppeda, aga üldjuhul saadi aru, et seda on tehtud parema tulemuse nimel.”
Partei- ja elukool
Ehitusasjade ajamisel saadud kogemus oligi ilmselt see, mis võimaldas humanitaarharidusega Orgulase hiljem plaanikomisjoni juhtima panna. Selles ametis tuli tal muuhulgas tegelda maagaasitrassi läbi Jõgeva rajooni viimise probleemidega. Gaasimajanduse edendamine lõppes Orgulase jaoks selgituste andmisega Leningradi prokuratuuris. Pikalt ei tahtnud ta sellest praegugi rääkida, vihjas ainult, et gaasitrassi linna toomiseks palgatud firma osutus üleliidulise kaliibriga maffiaks, kes Jõgeval, tõsi küll, tänu tellija nõudlikkusele üksnes tööde akteerimisega ei piirdunud, vaid need ka ära tegi.
Peatselt läks Ants Orgulas aga vabatahtlikult ja tervelt kaheks aastaks Leningradi: ta asus nimelt õppima sealses parteikoolis. Kui mõned tema õpingukaaslased parteikooliaastaid meenutada ei taha, siis temal ses suhtes komplekse pole.
“See oli päris ilus aeg: täitevkomitee aseesimehe palk jooksis edasi, aga samas kehtisid tudengisoodustused ning naistele võis muljet avaldada Neevalinnast toodud “Mo?et bõtj” lõhnaõliga ja meestele paremat marki viinaga,” muigas Ants Orgulas. “Õppejõud, kellest kümmekond Nõukogude Liidu juhtkonna nõunikena tegutsesid, olid samuti tasemel, iseasi, kas õppeained olid õppimist väärt. Ainus mure oli see, et mehed jooma ei kukuks.”
Grupi mehed olid nimelt omavahel kokku leppinud, et korraga võib loengult puududa vaid kaks inimest, kui aga kaheksateistkümnest oli kohal vaid kolm-neli, läks Orgulasel kui grupivanemal elu kibedaks. Mahavisatud aeg see Ants Orgulase meelest igatahes polnud, sest Loode-Venemaalt, Baltikumist ja Moldaaviast pärit õpingukaaslastega suheldes sai selgeks nii see, mida teha tasub, kui ka see, millest hoiduda tuleb.
Positiivse akti hind
1982. aastal koju naasnud, sai Ants Orgulasest partei rajoonikomitee teine sekretär. Mis tähendas sisuliselt tegelemist samade asjadega, millega eelmises ametiski, ainult et teise kandi pealt. Ent nagu ta eelmisi ameteidki üle kahe-kolme aasta pidada polnud saanud, pidi ta ka sellest kahe aasta pärast lahkuma, sest keegi kuskil kõrgemal pool oli pähe võtnud, et just Orgulase-sugust meest on vaja Valga rajooni täitevkomitee etteotsa.
“Kaks varasemat ametivahetusettepanekut olin tagasi lükanud ja tahtsin lükata ka selle, aga siis saadeti parteikomiteesse revisjon. Revisjonitegijad andsid mõista, et võivad teha nii sellise akti, mis nii minu kui ka esimese sekretäri Alfred Küti töö maatasa teeb, aga ka sellise, mis meid õigeteks meesteks jätab. Positiivse akti hind oli Valka minek. Ma läksin.”
Kuigi ta läks Valka vastu tahtmist, meenutab Ants Orgulas seal oldud aega heade sõnadega, sest sealset rajooni parteikomiteed juhtinud Mai Kolossova puistas mõlemast varrukast lennukaid ideid ning majandusjuhtide hulgas oli väga asjalikke tegijaid. Loodus oli samuti kaunis.
1988. aastal vallandus aga Valgamaal oma väike “fosforiidisõda”: tekkis nimelt võimalus rajada Valgamaale Moskvast tuleva rahaga reservkütuse hoidla. Ants Orgulas, kel 1986.-1987. aasta karmil talvel, mil Jõgevalgi keskküttetorusid lõhki külmus, Valgas jaamakorraldajat mängimas ehk siis kütuserongidele rohelist teed välja võitlemas käia tuli, oli kütusehoidla ehitamise poolt, “rohelised” ja mitmed muud jõud aga vastu. Kuna samal ajal hakati Ants Orgulast jõuliselt Jõgevale tagasi kutsuma, tuligi ta Valgast ära. Reservkütuse hoidla, mis toona ehitamata jäi, tuleb meil nüüd aga Euroopa Liidu nõudmisel ja Eesti riigi raha eest ehitada…
Partei rajoonikomitee esimese sekretäri amet, mida Ants Orgulas Valgast naastes pidama hakkas, jäi Orgulase viimaseks n-ö punaseks ametiks.
“Olen tagantjärele analüüsinud, miks ma oma energia ja ühiskondliku aktiivsuse tollase süsteemi teenistusse rakendasin ega tulnud näiteks selle peale, et süsteemile vastu töötada,” mõtiskles Ants Orgulas. “Üks põhjusi võis olla see, et mu isa suri, kui ma vaid seitsmene olin ja ema jäi nelja väikese lapsega üksi. Tänu sellele, et ühiskond selliseid peresid tugevasti toetas, ei jäänud minu ees suletuks ühegi puhkelaagri värav ega huviringi uks ning muuski mõttes ei pidanud ma end teistest kehvemana tundma.”
Abikaasa sulane
1990. aastate alguses juhtis Ants Orgulas 45st väga erinevast ja erinevate vaadetega inimesest koosnenud maakonna volikogu ? nähtust, mida praegu enam ei eksisteerigi. 1993-1996 oli ta Jõgeva linnapea. Sellest ajast mäletab ta eelkõige kommunaal- ja sotsiaalprobleemide sasipundart, mis lahti harutamist vajas. Sooja- ja veehind tõusid järsult, inimesed põdesid aga niigi rahareformijärgset finantskriisi ning sattusid suurtesse võlgadesse.
“Sai kohtuteed käidud, sai otsitud laenuandjaid, kes intresside võimaliku kaotamisega lepiksid, ning viidud asi niikaugele, et katlamajast väljuvat soojust lõpuks ka mõõtma hakati ning sellele õiglane hind määrati,” meenutas Ants Orgulas.
1997. aastast koordineerib ta omavalitsuste liidu tegevjuhina maakondlikku ühistegevust. Ning kui uskuda üht omavalitsusjuhti, on just temasugune kogenud ja tasakaalukas mees paras eneseimetlejaid ohjama ja liig lennukaid maa peale tagasi kutsuma. Aga seda selles ametis mõnikord teha tuleb.
Pärast kommunistlikust parteist lahkumist lubas Ants Orgulas vähemalt viie aasta jooksul end mitte ühegi erakonnaga siduda. Nüüd on see parteipaus juba tunduvalt pikemaks veninud.
“Minu ametis peabki poliitiliselt neutraalne inimene olema, sest omavalitsusliidu otsused tuleb vastu võtta kõigi kasu silmas pidades,” ütles Ants Orgulas.
Kui tema tööpäev maavalitsuse majas asuvas töökabinetis lõpeb, sõidab ta koju Pööra külla ning hakkab oma abikaasa sulaseks. Proua Marianne on lisaks Saduküla kooli laste õpetamisele nimelt ka talupidaja. Tõsi, tegemist pole tulundus-, vaid hobitaluga, aga majapidamise korrashoidmine ning lamba-, hane- ja pardikarja, samuti kasside-koerte eest hoolitsemine võtab omajagu aega siiski.
“Maakodu muretsesime kohe, kui Valgast tagasi tulime,” ütles Ants Orgulas. “Ma ei taha õhtul üle aia tõtt vahtida samade inimestega, kellega ma päev läbi töö asjus suhelnud olen.”
Orgulaste poeg, isa nimekaim Ants töötab ühes pealinna ehitusfirmas, tütar Ingrid on Jõgeva-mail tunnustatud muusikaõpetaja. Pereisa ise pidas aga üleeile kuuekümnendat sünnipäeva, mille järel meesterahvas nõukogude ajal juba pensionile minna võis. Ants Orgulase puhul jääb üle tõdeda, et see oli ikka vara mis vara: tal näib omavalitsusliidu raske vankri vedamiseks veel küllalt jõudu olevat.
RIINA MÄGI
