Veia-Sirguvere külavanem kapten Ants Noormägi on hariduselt jurist, kuid tema viimane töökoht enne pensionile jäämist oli Rahuoperatsioonide keskuses Paldiskis. Praegu õpetab ta riigikaitset nii Luual kui Tabiveres ja juhendab Voore noorkotkaste rühma.
Mida Te oma õpilastele õpetate?
Riigikaitseõpetuse programm on kaitseministeeriumi ja haridusministeeriumi koostatud ja kinnitatud, see sisaldab Eesti kaitsepoliitika aluseid, riigikaitse korraldust, riske ja ohte, mis meid varitsevad. Lõpuks jõuame ka rivi, püssilaskmise, topograafia ja esmaabi õpetamise juurde. Kursus algab Eesti ajalooga.
Kuidas Te õpikutega rahul olete ja kuidas ise ajalugu õppisite?
Ajalooõpikutes seletatakse palju asju veel niimoodi, nagu seda tehti nõukogude ajal, või ei seletata üldse. Väga palju materjali tuleb juurde otsida. Olen sellega harjunud, sest mul vedas vanaonuga, kes julges rääkida. Ta oli juba 1934. aastal pensionile jäänud kolonelleitnant, tema juures elasin ma Tallinnas koolis käies ja tema andis mulle lugeda raamatuid Vabadussõja ajaloost, Jüri Uluotsa nägemusest eestlaste ajaloo kohta ja palju muud.
Kui hästi tunnevad praegused noored ajalugu?
On ette tulnud, et 10. klassi poisid ei tea näiteks Madisepäeva lahingust midagi. Üks püüdis mulle isegi väita, et Teist maailmasõda pole olnud! Üks noormees jättis esialgu kirjutamata kirjandi teemal, mida tema teeks, kui oleks koolipoiss aastal 1918. Ta väitis, et ei saa kirjutada, sest on venelane. Rääkisin talle siis vene valgekaartlastest, kes sõdisid meiega samal poolel ühise vaenlase vastu – ta polnud neist varem kuulnud.
Üldse on ajalugu koolides liiga faktipõhine, vähe lastakse õpilastel nende vahel seoseid leida.
Ma püüan õpilasi harida ka ekskursioonidega.
Kus on Teie juured?
Siinsamas Jõgeval. Vanaisa talu oli Võiduvere külas, üle Pedja jõe. Meie külast ei jäänud midagi järele, enamik inimesi küüditati.
Saarele ostsin ma taluhooned suvekoduks nõukogude ajal. Ma ei tundnud seal kedagi, kui neli aastat tagasi kaitseväest erru tulin ja sinna elama asusin.
Õppisite Tartu Ülikoolis juurat ja see päästis Teid ka vene sõjaväest. Kuidas siis ikka sõjaväelaseks saite?
Kuulsin, kuidas kindral Einseln esines ja kutsus neid, kel on Nõukogude Armee reservohvitseri auaste, Eesti Kaitseväge looma. Ülikooli Sõjalise õpetuse kateedris olin ma saanud mingisuguse nooremleitnandi auastme.
Kui hakati looma Eesti Kaitseväge, olin ma Tartu elanik. Juba enne seda, 1989. aastal andsin Tartu Pauluse kirikus Kaitseliitu astumise vande. Meie, Tamme malevkonna kaitseliitlased, marssisime erariides, kuid kaitseliidu käesidemetega läbi linna, viisime Kuperjanovi hauale lilli. See oli aeg, kui Harri Henn Tartus kraanaga Lenini ära koristas.
Töötasite Tartu pataljonis ja kaheksa aastat Paldiskis Rahuoperatsioonide Keskuses. Mis mehed seal on, millised on nende teenimise motiivid?
Rahuoperatsioonide Keskuses valmistatakse ette üksusi, kes lähevad NATO või ÜRO egiidi all rahu tagama. Balkanile, Lõuna-Liibanoni, Iraaki. Seal on mehi, kellele see on kutsumus. Teiseks on seal mehi, kellele see on töö ja teenimisevõimalus. Osa mehi aga mõtlevad nii, et kui mul pole lahingukogemust, siis pole ma õige sõdur.
Kuigi töötasite professionaalsete sõduritega, olete veendunud reservarmee pooldaja. Miks on meile vaja reservarmeed?
Lugege sõjateaduse klassikat! Profiarmee saab sõdida vaid väljaspool kodumaad. Eesti riik on aga kuulutanud, et tema kedagi ei ründa, vaid ainult kaitseb ennast. Kui kaitseb, siis on ju tegemist totaalkaitsega! Carl von Clausewitz on kirjutanud: kaitsesõda on alati totaalne nendele, kes kaitsevad. Meie jaoks pole sõjaolukorras vahet, kas sõdur või tsiviilisik — kodu on ju selja taga!
Ma ei läinud kaitseväkke selleks, et poleks saanud ilma püssita ära elada. Olin reservohvitser ja mul oli hirm, et sõda tuleb ja mulle antakse 100 sõdurit lahingusse viia. Ja kui ma olen pooled neist magama pannud, sest ma ei oska sõda pidada, siis teine pool poob mu öösel üles.
Ma võiksin rahulikult oma kitsi kasvatada, jahti pidada ja kalal käia, ma pole militaarne inimene, pime patrioot ega fanaatik, aga keegi peab ju meie noori õpetama. Ma olen Eesti Vabariigi kodanik, seda ma olen tõesti.
Kas totaalkaitset valmistatakse ette?
Meil on vaja laiaulatuslikku reservaarmeed, kes kogunevad väikeste rühmadena, kellel on teada, kust saab relvi ja varustust. Sellega tegeletakse, aga see nõuab pikaajalist tööd ja Kaitseliidus on väga vähe ette valmistatud kaadrit. Pealegi tuleb mehi ka motiveerida. Ameerikas saab rahvuskaartlane iga kord, kui tuleb välja, palka. Kõik teenitud päevad arvestatakse ka tegevteenistuse hulka ja kui ta nii 25 aastat käib, saab isegi sõjaväepensionile minna.
Ei ole niisama lihtne, et ütleme hurraa, vabatahtlikud, lähme!
iii
Kas tegeldakse selle stsenaariumiga, kuidas me saaksime kolm nädalat vastu pidada?
Kaitseliidus on toimumas totaalne muutumine, me hakkame saama varustust. Mõtteviisi peab muidugi veel kasvatama, palju tuleb selgitada. Kaitseliit üritab end üles ehitada nagu reservarmeed, kus on distsipliin. Armees on ainult kaks seisukohta: ülema seisukoht ja vale seisukoht. Sõda ei saa pidada, kui distsipliini ei ole. Mul on usku, et Kaitseliit saab jalad alla. Küsimus on aga selles, kes noori kasvatab, kui ainult viies Jõgevamaa koolis on õppekavas riigikaitseõpetus!
Võib-olla on põhjuseks koolijuhtide ükskõiksus või profiarmee teemal jahumisest tekkinud suhtumine riigikaitsesse. Räägitakse, et ei jätku õpetajaid. Kuid iga reservohvitser või allohvitser saaks sellega õpiku toel hakkama. Mina räägin küll oma õpilastele, mis on isamaa-armastus ja kodanikukohustus.
Seletage see ka lehelugejale lahti, palun.
Vaadake enda ümber. Kas pole see ainuke riik maailmas, kus te oma emakeeles võite kõik asjad ära ajada? Kas pole see riik, kus teie vanemad ja vanavanemad on elanud, kus on teie kodu? Kõigil on ju parem, kui see riik on kaitstud.
Kui mõni õpilane lubab pärast kooli lõpetamist välismaale minna, siis räägin talle, et välismaal on samasugune poiss, kes armastab oma kodumaad ja võib hakata võõra peale viltu vaatama. Ja tal on selleks õigus: heaolu tema kodumaal on ju tema vanemate ja vanavanemate loodud.
Sellisel moel rahulikult rääkides saavad noored aru, et isamaa-armastus pole mingi fanatism, vaid see on normaalne tunne, mis on olemas igas inimeses, see tuleb vaid leida ja äratada.
Ja mis on siis kodanikukohustus?
Tänapäeva materialistlikus maailmas isamaa-armastusest enam üldse ei räägitagi. Selle asemel on moes rõhuda kodanikukohustusele. Eesti mehed vanuses 18-60 aastat on kõik riigikaitsekohuslased. Meil on aga võimalik praegu kaitseväkke teenima võtta vaid 2500 meest, mis on kolmandik kutseealistest! Õigusriigis ei tohiks olla nii, et kodanikul on kohustused ja tal pole õigusi. Kui põhiseaduses on kohustus kaitsta, siis on kodanikul õigus saada ka vastavat väljaõpet!
Meie noorte füüsis pole nii halb, et väita, et kaks kolmandikku mehi ei sobi sõjaväkke. Toon võrdluse Soomega: kui meie võtame 2500 meest teenima, siis Soome samal ajal võtab 30 000. Nii palju väiksem rahvas me ju pole ja soome poisid söövad samamoodi rämpstoitu. Küsimus pole kehalistes võimetes, vaid selles, et meil pole piisavalt kasarmukohti, aga sellest ei räägita.
Aga kui tuleb sõda ja mobilisatsioon? Siis pannakse poistele vorm selga ja nad saadetakse kahurilihaks ilma õppimata! Noortele, keda mingil põhjusel ajateenistusse ei kutsuta, soovitan küll Kaitseliitu astuda. Seal õpetatakse neid vähemalt ennast, lähedasi ja kodu kaitsma.
Totaalkaitse puhul läheks vaja ju ka füüsiliselt nõrgemaid, kas neile ei võiks anda vastavat väljaõpet?
Oleks selliseid kohti, kus polegi vaja musklis meest, vaid seda, kes istub arvuti taga, jälgib tuule suunda, temperatuuri kõikumisi, et teatada sihturile. Meil aga võetakse kõiki ühe joonega ja kes üldise liistu alla ei sobi, see jäetakse kõrvale. See on kantseleilik suhtumine. Andku armeejuhid ja kaitseministeerium mulle andeks, aga mõnikord käitutakse riigikaitseosakondades noortega, kes sõjaväkke tulevad, ikka veel selle mentaliteediga, mis on üle tulnud vene sõjaväest.
Miks peab meie sõjaväelane olema apoliitiline? Mida see üldse tähendab?
Apoliitilist inimest ei ole olemas. Kuid tänapäeva Euroopas on kolm riiki, kus sõjaväelased ei tohi kuuluda erakonda. Need on Prantsusmaa, Soome ja Eesti.
Kaitseväelane ei tohi kandideerida kohalikku volikogusse. Kas meie poliitikud on nii arad, et nad kardavad korruptsiooni? Või riigipööret? Igal juhul on 5000 tervet ja noort, isamaa-armastusega inimest jäetud täna ilma kodaniku põhiõigustest. Nad on jäetud vaatama Eesti riiki kõrvalt. Poliitikud kardavad kriitikat.
Mida peaksid Sinimägede lahingud tähendama meie noortele, kui riik distantseerub nendest meestest, kes seal võitlesid?
See on meie pugejalik mentaliteet. Kas on tulemas uus vaikiv ajastu? Ka siis prooviti ju vabadussõdalaste teened maha vaikida, ka neid tehti halvaks, neist ei tohtinud rääkida.
Vaikiva ajastu alguses 1934 räägiti, et rahvas on haige. Ka nüüd võtab üks kui teine poliitik suu täis, et rahvas on loll ja pagunikandjad ei tea poliitikast midagi.
Oma sangareid peab rahvas mäletama ja neist lugu pidama. Sellest ma oma õpilastele Sinimägedes räägingi, mis mehed olid ja mille nimel sõdisid Harald Riipalu, Paul Maitla, Harald Nugiseks ja paljud teised.
Mis siis 1934. aastal õieti toimus? Siis andis ju Laidoner välja ukaasi, et kaitsejõud peavad olema apoliitilised? Mis rahvaga toimus, kuidas inimesed leppisid, et valimised ära jäeti?
See oli vahetult pärast majanduskriisi, elu hakkas ju korda minema, inimesed hakkasid ennast paremini tundma. Neile seletati, et hoidke vabadussõjalastest eemale, need on pahad mehed, tahavad meid 700-aastasse orjusse tagasi tõugata. Isa rääkis mulle, et tollal viidati, et vabadussõjalased on sakslaste käsilased.
Eesti rahvas on, kuidas nüüd öelda, suhteliselt vaikne rahvas, siin ei teki kunagi ohtu, et rahvas hakkaks riiki pöörama. Mu isa teenis tollal Tondil pioneerikompaniis. Ta rääkis, et ühel hommikul oli käinud Artur Sirk esinemas, kõik sõdurid hüüdnud hurraa, samal õhtul aga tuli Laidoner ja kõik karjusid jälle hurraa. Needsamad ajateenijad valvasid vabadussõjalasi, kui nad vahistati.
Ja mida tegid meie apoliitilised kaitseväelased 1939/1940?
Tasapisi vaikiv ajastu süvenes, rahvas oli harjunud kuulama “eksimatu” presidendi käsku ja seda täitma. Kui öeldi, et ei tohi pauku teha, siis nad ka ei teinud…
Mu tädimees oli allohvitseri auastmes, teenis Jaani kindluses. Nad vaatasid müüril, kui vene sõjaväekolonnid mööda läksid. Ohvitserid tagusid mütse vastu maad, tallasid neil ja nutsid. Paljud läksid ka kohe metsa. Igal juhul nad tundsid, et poliitikud olid neid reetnud.
Kuidas me siis praegu peaksime saama oma kaitseväelastele loota?
Väga raske ongi loota. Ka praegu me ei tea, mismoodi me käitume. Ma ei tea, mis otsustavad poliitikud ja mis rahvaga sellistel hetkedel juhtub. Ka praegu on orjainstinkt tugev. Kui räägime vastuhakkamisest, siis üldlevinud on arusaam, et ega me nagunii vastu ei saa, kui NATO meile appi ei tule.
Kuigi me 1939/1940 vastu ei hakanud, siis ometi oli ohvrite arv langenute, tapetute ja küüditatute näol protsentuaalselt isegi suurem kui vastu hakanud Soomel. Ja ehk oleks olemata ka see 1944. aasta sügise häbi, kui vend venna vastu Porkuni all sõdis, kui eesti pataljonide ja korpuse mehed kokku põrkasid.
Rääkisite Jüri Uluotsa omapärasest ja tundmatust ajalookäsitluses. Mida pidasite silmas?
Ta on kirjutanud sellest, et ristirüütlid olid sõdur-mungad, kellel ei tohtinud omandit olla, et neist mõisnikke ei saanud. Võeti Eesti küla-, kihelkonna- ja maavanemad, ristiti ja anti neile uued nimed. Nii tekkisid meie parunid ja krahvid. Võib-olla mõni üksik oli ka Alam-Saksimaalt, aga enamasti olid sealt pärit mungad ja kirikuõpetajad.
Eesti kirjakeelt siis olemas ei olnud, mõisnik aga saatis oma pojad Riiga kooli, kus anti õpetust ladina keeles. Igapäevaseks kõnekeeleks oli seal alamsaksi keel ja koju tulles ei osanud poisid eesti keeles kirjutada. Nii vajus eestlus tasapisi aadelkonna hulgas ära. On aga ju ka neid, kellest on teada, et nad on puhtad eestlased olnud — parun Jacob von Ykskyll näiteks.
Nii arutades pole meie ajalugu sugugi nii tume, et seda häbeneda tasuks. Miks inimesed küll arvavad, et me oleme nii väetid, et me suuda vastu hakata ega midagi teha. Oleme omal maal peremehed, alati oleme olnud.
Noorkotkad said viimasel koondusel koduse ülesande lugeda läbi “Läänemere isandad”. Vaba rahvas peab teadma ja austama oma ajaloosangareid. See aitab selja sirge hoida ja turgutab isamaa-armastust. Muidugi peab ajaloost mäletama ka vägivalda, alandust ja alatust, kuid vabal maal elavale vabale rahvale ei passi liputada 700-aastase orjusega.
Õnne kõikidele mehistele eesti meestele, olevatele ja tulevatele isadele saabuva isadepäeva puhul!
iii
JAANIKA KRESSA
