Mustvee on üks neid Eestimaa paiku, mis võib uhkust tunda oma puhkpilliorkestri üle. Alates 1942. aastast musitseerib selles kollektiivis Anton Tamm, kes oma härrasmehelikkuse, tõsise ellusuhtumise ja harrastustele pühendumisega on kodulinnale tugeva annuse vaimsust juurde andnud. Vanusele vaatamata loodab ta, et tervist ja jõudu jätkub veel kauaks.
Anton Tamm usub, et tegutsemistahet ja tervist jätkub ka tulevikus. “Mine tea, järsku mängin orkestris veel ka üheksakümneaastaselt. Mu isa jõudis ju välja peaaegu 101 eluaastani,” rääkis ta.
Äsja kaheksakümneseks saanud mustveelase elukäiku mahub töö kooliõpetajana, vanemmeistrina teeninduskombinaadis, varustajana Marati Mustvee vabrikus ning palju muudki.
Anton Tamm on rahul oma perekonnanimega. “Usun, et nimi Tamm annab ka omajagu elujõudu. Olen sündinud Ida-Virumaal Tammesaare külas, mis saanud oma nime seal kasvavate tammepuude järgi,” ütles ta.
Anton Tamm tuli ilmale kümnelapselise pere kõige noorema lapsena. Praeguseks on elus veel vanem õde Elsa, kes elab Rootsis.
Mängukogemused peaaegu iga vaskpilliga
Anton Tamme kaheksakümnendat sünnipäeva tähistati piduliku kontsert-aktusega Mustvee kultuurikeskuses. Elupõlist orkestranti õnnitlesid maavanem Aivar Kokk ja Mustvee linnapea Mati Kepp. Juubilari tervituseks esinesid erinevate põlvkondade taidlejad.
“Mu vanemad vennad mängisid puhkpilli ja nii tekkis ka mul asja vastu huvi. Seda teadis ka Vadi kooli juhataja Joosep Paljak, kes mulle pilli kätte andis ja ütles, et hakka aga tooni ajama. Minu esimeseks puhkpilliks oli mäletatavasti alt. Mustvee puhkpilliorkestris alustasin mängimist 1942. aastal. Orkestrit juhatas siis August Luming, kes oli tõeline puhkpillientusiast. Mäletan, et ta ütles, et eriliselt võimsa orkestri saaks siis, kui Mustvee, Avinurme, Kasepää ja Lohusuu orkester koos mängiksid. Kahjuks katkestas August Lumingu muusikalise tegevuse tema küüditamine Siberisse. Õnneks jõudis ta “külmalt maalt” siiski koju tagasi,” meenutas Tamm. Muide tema vend Evald Tamm juhatas pikka aega Avinurme puhkpilliorkestrit.
Väga kõrgelt hindab Anton Tamm Mustvee puhkpilliorkestri elujõu ja traditsioonide hoidmisel ka dirigent Valter Jaanuse teeneid. Ise on Tamm orkestri abidirigent.
“Kui pillimängust rääkida, siis olen läbi aegade peaaegu kõiki vaskpille puhunud. Mulle meeldib puhkpillimuusika kõla. Populaarsemad palad puhkpilliorkestri esituses on mõistagi marsid, kuid nendel pillidel on võimalik väga ilusti mängida väga erinevat muusikat.”
Puhkpillimuusikul peab aga teadagi piisavalt võhma olema. Füüsilise jõu puudust Anton Tamm ei kurda. Küllap on talle vastupidavust andnud sportimine noorusaastatel — jalgpall ja jooksmine. Tippsaavutus on Mustvee keskkooli rekord ühe kilomeetri jooksus. Enesekriitiliselt lisas orkestrant siiski, et oma vanuse tõttu peab ta kiiremaid pillilugusid põhjalikumalt õppima.
Ootamatult koolmeistriks
Kui August Lumingu abikaasa, Mustvee keskkooli muusikaõpetaja Jenny 1949. aastal küüditamisest teada sai, otsustas ta kodulinnast lahkuda. Ettepanek uueks muusikaõpeajaks tulla tehti Anton Tammele, kes ise alles 1948. aastal kooli lõpetanud oli. “Nüüd mõtlen, et ime küll, et nõusoleku andsin, sest ma polnud ju võtnud ainsatki klaveritundi. Õpetajaks saades tegin sisseastumiseksamid ka Tartu Õpetajate Instituuti. Oli kombeks, et muusikaõpetaja juhatab ka koolis koore ja nii tuli mul lapsed laulma panna.”
Kui Anton Tamm pärast sõjaväeteenistust kooli tööle tagasi tuli, õpetas ta ka viienda ja kuuenda klassi õpilastele matemaatikat ja füüsikat ning oli kuuenda klassi juhataja. Ühe eredama elamusena oma kooliõpetajatööst meenutab Anton Tamm klassiekskursiooni Riiga, kuhu sõideti veoautoga.
Eesti lauluansambel tööpataljonis
Anton Tamm rääkis ka oma sõjaväeteenistusest viiekümnendate aastate alguses. “Mu vend teenis Saksa armees rannakaitses. “Karistuseks” selle eest saadeti mind ennast Nõukogude Armees tööpataljoni, mis asus Tallinnas. Tänu heatahtlikule rooduülemale moodustati eesti poistest omaette rühm. Väeosas oli ka klaver, nii tegime oma ansambli. Pärast saadeti eestlaste rühm siiski laiali ja küllap oli selle põhjuseks ka meie eestikeelne laul.”
Kõige rängem töö sõjaväes oli Anton Tamme sõnul lubja ja lahtise tsemendi laadimine vagunitest. “Olin küll talupoiss, kuid nii rasket tööd polnud ma varem teinud,” tunnistas ta.
Kultuurikollektiivid vajavad järelkasvu
Kooli muusikaõpetajana kutsuti Anton Tamm Mustvee kultuurimaja segakoori ja naiskoori juhatama. “Meeldejäävamateks ja positiivsete emotsioonide rikasteks sündmusteks puhkpilliorkestrile ja kooridele on olnud esinemised laulupidudel ja mitmetel pidulikel sündmustel, näiteks Haapsalu 700. juubelil. Oma väärikusega on meelde jäänud ka puhkpilliorkestri aastapäevad, milleks on alati hoolega valmistutud.
“On väga vajalik, et meie puhkpilliorkestrisse uusi ja nooremaid liikmeid tuleks. Näiteks varem oli meie orkester märksa suurema koosseisuga kui praegu. Samuti sooviksin, et Mustvees ka rohkem koorilauluhuvilisi kooliõpilasi oleks,” rääkis kodulinna kultuurielu edendaja, kes laulab ka EELK Mustvee koguduse kooris.
Tänaseni autoroolis
Anton Tamm on töötanud ka Jõgeva Teeninduskombinaadi Mustvee jaoskonnas normeerijana ja hiljem vanemmeistrina. Ühe mahukama ettevõtmisena on talle meelde jäänud Mustvee sauna remontimine. Kuni pensionilejäämiseni oli Tamm aga Marati Mustvee vabrikus autojuht-varustaja. “Kuigi ametinimetus sisaldas ka sõna autojuht, ei tulnud mul praktiliselt endal autot juhtida. Marati perioodist on meeles seegi, kui ettevõtte peadirektor Ants Kapral käis vabrikus koos tollase kergetööstusministri Jüri Kraftiga. Mind nähes ütles Kraft uhkelt: “See mees oli minu õpetaja.””
1955. aastal Anton abiellus. Abikaasa Evi töötas kaubanduses. Peagi muretseti majakrunt ja algas oma kodu ehitamine. “Et majaehituseks raha saada, kasvatasime kurke ja pidasime ka lehma. Viiekümnendatel aastatel olid paljudel linnaelanikel lehmad, keda karjatati linna karjamaal. Vastavalt seadusele võis aga ühel perel olla vaid üks lehm korraga, ” rääkis ta.
“Tütar Ülla lõpetas Tallinna Polütehnilise Instituudi ja on praegu Kaitsejõudude peastaabis raamatupidaja. Eesti Põllumajanduse Akadeemiast hariduse saanud poeg Andres elab ja töötab Mõdrikul,” rääkis juubilar oma lastest. Kui jutuajamise ajaleheloo jaoks lõpetasime, istus ta aga autorooli, et sõita Vinni Gümnaasiumi — õnnitlema oma lapselast Mari-Liisi, kes lõpetas põhikooli.
JAAN LUKAS
