Tänavu 1. aprillil täitub Annikal Põltsamaa Ühisgümnaasiumis töötama asumisest neli aastat. “See on ja ei ole pikk aeg,? mõtiskleb ta. Projektijuhi kohale kandideerides oli ta oma laste kõrvalt juba mõned lastelaagrid korraldanud. Tema eestvedamisel rajati laste mänguväljak, ta oli abiks ka Põltsamaa Noortekeskuse rajamisel.
“Polnud siin väga pikalt tutvuda midagi, kohe sai projekte hakatud kirjutama,? meenutab Annika oma tööleasumist.
EPMÜ-s on Annika omandanud majandushariduse ja oskab eelarvet koostada. Tema magistriõpe oli hõlmanud ökonoomikat ja juhtimist ning hiljem on ta ennast täiendanud kutsehariduskeskuse koolitustel ja mitmetel infopäevadel.
“Pead natuke oskama seletada ja natuke udu ka ajada. Kõige hullem on pärast aruande kokkupanek, kui kõik pole läinud nii, nagu algselt planeeritud, sest siis tuleb põhjendada, miks. Vahepeal olen mõelnud, et tahaks teha hoopis mingit reaalset asja, kus tulemused oleksid kohe näha, kuid ega mu töö siin ainult projektid ka pole, on muid asju ka,? kinnitab Annika. Näiteks toimetab ta koolis iga veerandi lõpus ilmuvat infolehte Kool ja Kodu, mille viivad lapsed koju oma vanematele; ta on abiks ürituste korraldamisel, täiendab kooli sümboolikat ja suhtleb avalikkusega st ajakirjandusega, omavalitsuste ja koostööpartneritega.
Anette 7 ja Kaspar 10
Annikal on kaks last, 7-aastane Anette käib esimeses ja 10-aastane Kaspar neljandas klassis. Abikaasa Toomas juhib väikeettevõtet ja tegeleb tehnikaspordiga, pereema ?suur armastus? on tantsimine (line-tants). Lastega perele on Põltsamaa Annika arvates elamiseks ideaalne paik.
“Ma olen rahul sellega, mis mul on, sageli mõtlen, kui paljudel inimestel pole seda, mis mul on! Olen rahul ka sellega, et ei pea siin projektijuhina kindlasti kellast kellani tööl olema. Kui lapsed on väikesed, on nii oluline nendega tegelda, sest nagunii tuleb ükskord see aeg, kus nad on rohkem sõpradega ja vanemad ei ole enam nii tähtsad. Olen väga rahul oma töökohaga, kus mul on võimalik vabalt sebida, sest ma tõesti ei kujuta ette, et ütlen oma väikestele lastele, et saage ise hakkama!?
Muidugi saab projektijuhi alati telefoniga kätte ja sageli teeb ta projekti tähtaja lähenedes ka ületunde. “Mul on palju töid, mis on kuupäevadega seotud. Ma pean väga oluliseks, et saan sellel tööl teisi aidata ja ka oma laste jaoks aega leida, kõigile olemas olla. Samas tahaks muud ka kui tööl käia ja raha taga ajada, tahaks lihtsalt perega koos kusagile minna, midagi koos teha,? räägib Annika ja tunnistab, et pereisa teenib rohkem raha, et kõigi hobide eest makstud saaks.
Projektijuht ja lapsevanem Annika sõnul omavahel vastuollu ei lähe. “On hea, et koolis olen, sest nii on kõik teada, mis seal toimub. Muidugi on ka hirmumoment olemas, sest alati, kui nii palju lapsi on ühel pinnal, ei välista kuidagi võimalust, et midagi võib juhtuda.?
Koostöös õpetajatega
Praegu on Annikal paljud projektid pooleli, kuid enamasti sünnivad need koostöös õpetajatega, kes tegelevad sisuga. Annika ülesanne on leida rahastajaid ja sponsoreid.
“Helistan, räägin, kirjutan kirju. Ei saa ju kogu aeg ühest ja samast kohast raha küsida!? selgitab Annika.
Tavaliselt leiab ta koolile toetajad lähemast ümbrusest, aga tantsuvõistluse jaoks sai ta kohukesi Jänksist ja T-särke internetipoest shirt24.ee ning kirjastuselt Tänapäev on saadud raamatuid Kuldsuu kõnevõistluse auhindadeks.
“Aastaid olen saanud lauluvõistluse auhindadeks plaate Jõgeva KSK-st. Üldiselt on aga kaugemalt raskem toetust saada, sest igal pool on ju ka oma piirkonna abisoovijad.
Et ma olen alati raha saanud, aga erinevate sponsorite käest, ei oskagi ma praegu öelda, kas inimesed on aastatega lahkemaks muutunud või mitte. Projektide põhirahad tulevad aga ju fondidest, sponsoritega tuleb täita see lisa, mida me peame näitama kaasfinantseeringutest. Alati, kui olen ühelt ettevõtjalt juba saanud raha ühe asja jaoks, siis küsin järgmisena teiselt, sest usun, et kui pidevalt ühte pommitaksin, ütleks ta peagi ei.?
Kui Annika kooli tööle tuli, ütles ta enda sõnul kohe, et mingit erilist reisivärki ei hakka ta korraldama, sest kes ikka väga tahab välismaale vahetusõpilaseks minna, see ka läheb. “Kui keegi abi vajab, siis aitan ma alati. Muidu aga tahan just koolisiseselt sellist tööd teha, et suurem osa lapsi sellest osa võtta saaksid.
Nii on loodusainete õpetajate eestvedamisel ja paljude koostööna valminud õpperada, kus õpetajad saavad läbi viia õuesõppetunde; emakeeleõpetajad juhivad vabariiklikku kõnelaagrit ja kõnevõistlust; õpilasesinduse eestvedamisel toimub kevadisel koolivaheajal öökool; kevaditi toimub keskkonna- ja loodusõppenädal, muusikaõpetajad seisavad hea muusikanädala ja kooli lauluvõistluse korraldamise eest; kehalise kasvatuse õpetaja korraldab kooli tantsuvõistlust. Kolmel aastal on korraldatud vanapaberi kogumise kampaania. Lisaks toimub koolis neid üritusi, mis pole projektipõhised ja millest saavad osa paljud lapsed, huvijuhtide ja õpetajate eestvedamisel veel mitmeid. Ka sportimisvõimalused on Põltsamaa Ühisgümnaasiumis head ? kunstmurukattega jalgpalliväljak, spordihoone ja uisuplats.
Kokkutulekule oodatakse 1000 vilistlase ringis
Põltsamaa Ühisgümnaasium sai läinud aasta detsembris 90. Kõige tähtsam projekt ongi sel aastal suvine vilistlaste kokkutulek, kuigi tegelikult polegi see Annika kinnitusel projekt tavalises mõttes. Samas saab ju paljusid asju projektiks nimetada ? ka perekond võib olla projekt, millel on algus ja lõpp, eesmärk, tegevused, ressursid ja tulemus.
Vilistlasi oodatakse suvel Põltsamaale tuhande ringis ja see on küllalt suur arv, kuid samal ajal Põltsamaa Ühisgümnaasiumil toimivat vilistlaskogu ei ole ja kokkutulekut koordineerib projektijuht, abiks huvijuhid ja teised kooli töötajad.
Käimas on kooli aastapäevaga seotud projekt. Kunsti- ja käsitööõpetajad on välja kuulutanud kolm konkurssi: fotokonkurss ?Koolielu?, kunstikonkurss ?Koolirõõm? ja meenete konkurss ?kooli suveniir?. Projekti raames viiakse läbi ka foto- ja keraamikakoolitus, tulemusena valmib koolikalender fotodega õpilastöödest.
Annika on abiks olnud ka mitmete koolituste korraldamisel lapsevanematele, kus on antud nõu, kuidas teismelisega toime tulla, kuidas temast üldse aru saada ja mida üldse tähendab kodu lapse arengule. Põltsamaal on toimunud ka Gordoni perekooli kursused. Teda kurvastab, et lapsevanemad ei tule sageli neile mõeldud koolitusele. Tüüpiline on see, et tuleb see vanem, kellel väga hulle probleeme pole. Tihti saab ta koolituselt kinnituse, et on tubli lapsevanem. Kuid ka see tunnustus on tähtis.
Paljudel koolitustel saab ka selgeks, et kui vanem pole esimese viie aasta jooksul oma lapsega hakkama saanud, siis ongi õige aeg mööda lastud. Samas saab palju oskusi ka hiljem juurde õppida, lapse murest peab vanem igal juhul hakkama aru saama ja midagi ette võtma, et teda aidata.
“Paljud vanemad räägivad sellest, et arvuti pole lapsele kasulik, aga kui paljud ikkagi kehtestavad mingid reeglid?? küsib Annika, kelle võsukestel on arvutiaeg vaid kaks korda nädalas. “No võib-olla on nad veel lihtsalt liiga väikesed ja nad lepivad sellega, aga ma olen lubanud ka teleka aknast välja visata… Mida hiljem aga laps saab arvuti imelike lehekülgede ja lolluste juurde, seda parem,? jääb Annika Kallasmaa kindlaks.
Suletumad ja kinnisemad
Annika on kasvanud Lõuna-Eestis, Valgamaal Õru vallas väikeses külas, käinud Tsirguliina Keskkoolis. Tartu on tema sõnul ikka see koht, kus noored kokku saavad, sealt leidis ka Annika oma abikaasa, kes on pärit Jõgevamaalt.
“Võru keelest saan ikka aru, sest kasvasin vanaema juures. Nüüd aga hakkab mu murre kaduma, sest olen kohanenud,? kinnitab Annika.
Võrumaa inimene erineb Annika sõnul Põltsamaa inimesest. Kuigi nii tema kui abikaasa on väikesest kohast ja maalt pärit ning valisid Põltsamaa koduks just sellepärast, üllatas Annikat tublisti, et siinsed inimesed on võrukatest ja ka tartlastest suletumad ja kinnisemad.
“Siin ei tule inimesed asjadega nii hästi kaasa, nad ei räägi nii palju, on suletud. Ja nädalavahetused on siin lausa välja surnud! Isegi tantsukursustel oli inimesi Põltsamaa kohta vähe, nad lihtsalt ei tule! Õpetan ka line-tantsu, olen sellega vähemalt paaril korral alustanud. Iga kord tuleb neid algajate rühma alguses palju ja pärast vajuvad ära. Kui linnas on heakorrapäev välja kuulutatud, siis tulevad kohale ainult linnavalitsuse inimesed ja pensionärid, aga kus teised on? Ma ei saa aru…
Võib-olla on see sellepärast nii, et tegemist on ikkagi linnaga, rahvast on palju ja inimesed ei taha eriti ühineda. Väikeses kohas on ehk ühistunne suurem. Korteriinimene näiteks ei tunne, et majaümbrus on tema oma… Mind selline mõtteviis häirib, sest ma elan ka hetkel korteris, aga muidugi tahame me kunagi jõuda oma majja.
Ma eristan maainimest linnainimesest. Maainimene teeb oma ümbruse ilusaks, korteriinimesel on sageli ükskõik. Kui elad maal, pead asju teistmoodi tegema. Kes sinna ei sobi, see jooksebki linna, kus omakorda lagastavad just need, kes teeksid seda igal pool.?
Tahaks heategu teha
Kuigi Annika on oma praeguse töökohaga väga rahul, on ta ka kindel, et see pole koht, kust ta kord pensionile peaks minema. “Midagi päris kindlat mul veel välja mõeldud pole, kuid ma tahaksin tulevikus midagi rohkem praktilist teha. Tahaksin konkreetsemalt oma töö tulemusi näha, näiteks aidata neid, kes oma eluga ise toime ei tule. Kui saaksin midagigi teha, et Eestis oleks rohkem normaalseid perekondi,? unistab Annika muu hulgas sellest, et kord lähitulevikus, kui ta koos mehe ja lastega kortermajast ära kolib, võtaks ta suveks või koolivaheaegadeks oma perre lastekodulapse, et pakkuda talle kasvõi pisut kodusoojust, et tal oleks, mille poole püüelda.
“Olen ise vanaema juures kasvanud laps, aga mind koolis küll sellepärast ei tõrjutud. Pidin alati ise kõigega hakkama saama, aga mingeid erilisi probleeme mul polnud ja keegi ei heitnud mulle ette, et mul isa ega ema polnud,? meenutab Annika oma lapsepõlve.
Talle teeb muret, et liiga sageli heidetakse lastele ette asju, mida neil pole võimalik muuta.
“Olen ka sellele mõelnud, et kuidagi tuleks sündivust piirata neis peredes, kes oma laste eest üldse ei hoolitse ja kes vaid lasteraha pärast lapsi saavad. Kohati tundub ka, et mõned sotsiaaltöötajad pole tasemel, sest miks ei suudeta nii sageli neid lapsi aidata,? arutleb Annika, kes sinisilmselt usub, et kuskil peab olema mingisugune võim, kes saab neid asju paremaks muuta.
Ise pole Annika kunagi valimistel kandideerida tahtnud. Põhjus on lihtne: talle tundub, et inimesed, kes varem olid päris kenad, muutuvad valituks saades hoopis teiseks. Nad on justkui käsist-jalust seotud.
“Kohati tundub, et inimene saab loota vaid iseendale ja lähedastele. Ja võimalikult palju tuleb oma lähedasi aidata, et nad oleksid head ja ei läheks kurjaks kätte,” arvab Annika.
Saame mõjutada oma ümbrust
Annikal on kahju vaadata lapsi, keda nende vanemad üldse ei kasvata ega ohja. “No kuidas nad saavad oma lapse elu sedasi ära rikkuda?? küsib ta.
Tagantjärele on Annika oma vanaemale tänulik. “Kui ma poleks pidanud tegema kõike seda, mis ma lapsepõlves tegin, siis ma poleks praegu see, kes ma olen. Tähtsad on nii geenid kui kasvatus,? usub Annika.
Lapsepõlves trennis ja muusikakoolis käinuna panustab ta ka oma peres palju laste haridusele ja huviringidele. “Meie kodu pole viimase peal, meil on kohati näiteks põrandalt värv maha kulunud, aga meie lapsed käivad tantsimas, keeltekoolis ja muusikakoolis! Sünnipäevale või teatrisse saavad nad alati, me maksame kõik sellised arved ära ja teeme lihtsalt midagi muud, näiteks remonti, vähem,? selgitab Annika.
Ta teab, et lapsed on elu üks osa. Osa sellest, mida inimene on saanud maailmale endast anda. Nad on ka meie oskuste ja teadmiste edasikandjad, unistuste täideviijad ja meie sõbrad tulevikus.
“Me ei tea lapse sündides, millised omadused tal on. Seetõttu tuleb lapsele võimalikult palju erinevaid asju tutvustada ja näidata. Me peame meeles pidama, et saame mõjutada peamiselt vaid oma lähemat ümbrust, kuid terved järeltulijad on need, kes viivad elu edasi ja kellest on riigi arengule kasu. Kui me teistmoodi sellele vastu ei saa, et meie ühiskond järk-järgult lollimaks muutub, peavad terved perekonnad lihtsalt kaalukeelt kergitama, saades rohkem lapsi,? on Annika Kallasmaa seisukoht.
JAANIKA KRESSA
