Anne Mihhailov: „Töö ajakirjanduses andis suhtlemisjulgust.”

Anne Mihhailov (endise nimega Anne Päid) alustas Jõgevamaa ajalehes tööd korrektorina. Seejärel sai temast ennekõike hariduse- ja sporditeemadel kirjutav ajakirjanik ja lõpuks tegevtoimetaja. Jõgevamaa ajakirjanduses töötas Anne aastatel 1978–1992.


Millest huvi kirjutamise vastu alguse sai?

„Kirjandus oli mul koolis üks lemmikaineid ja enda kirjalikult väljendamine mulle raskusi ei valmistanud. Teatud suunamine oli ka isalt, kes soovitas mul oma mõtted kirja panna. Ise kirjutas ta ajalehtedesse, ennekõike Edasisse följetone. Tema välja mõeldud on ka Ernst Kern, kelle Sulev Nõmmik tegi kuulsaks Kärna Ärnina.

Pärast keskkooli käisin kord ka rajoonilehe Punalipp toonase peatoimetaja Olga Uulitsa jutul, kes soovitas hakata kaastööd tegema. Samal ajal hakkasin töö kõrvalt õppima Tartu Riikliku Ülikoolis kaugõppes eesti keelt ja kirjandust. Õppetöö kestis kuus aastat. Meeles on mitmed tuntud ja legendaarsed õppejõud. Koolipraktikat Jõgeva keskkoolis juhendas näiteks Karl Muru, kes arvas, et sobin õpetajaks küll. Meeles on Reet Kasiku põhjalikud loengud eesti keele grammatikast. Õppeprogrammis olid ka Juhan Peegli ja Marju Lauristini ajakirjandusloengud.”

Tuletame meelde töö algust ajalehes Punalipp?

„Töötasin siis Jõgeva rajooni spordikomitees. Ühel päeval helistas toimetusest Priit Raudsepp, kes varem oli olnud spordikomitee esimees ja teatas, et toimetusse vajatakse korrektorit. Soovides leida erialast tööd ülikoolis õpitaval erialal, läksin ennast pakkuma ja mind võeti tööle. Ülesandeid selgitas toimetaja Hugo Alter. Töötasin korrektorina viis aastat.

Toona kehtisid üsna ranged keelereeglid. Päris sageli diskuteerisime väljendite, käänete ja pöörete üle teise korrektori Tiina Toomega. Enne keeletoimetamist oli käsikirjad läbi lugenud ka hea keelevaistuga vastutav sekretär, hilisem tegevtoimetaja Herbert Sööde ning kirjasaatjate ja välisautorite kaastööd ka ajakirjanikud, kes kureerisid ühte või teist valdkonda.”

Mart Kadastik on kirjutanud oma raamatus „Ma teile kirjutan“, et omaaegne Edasi kultuuriajakirjanik Linnar Priimägi valas protestiks liigse nõudlikkuse vastu šampanjat pähe kuulsale keeletoimetajale Helju Valsile. Kas midagi sarnast meenub ka Punalippu elust?

„Ei, ei (Anne naerab). Mõned ajakirjanikud ja autorid soovisid küll, et nende lood ilmuksid sellistena nagu nad algselt kirjutanud olid. Näiteks oma mõtete ajalehte jõudmist jälgis väga täpselt põllumajandusajakirjanik Juhan Reimann.”

Kuidas kulges toona ajakirjanikutöö?

„Hugo Alteri ergutusel hakkasin artikleid kirjutama juba korrektorina töötades. Ajakirjanikuna olid mu põhiteemad hariduselu ja sport. Kooliolude tundmisele aitas kaasa seegi, et paralleelselt ajakirjandustööga töötasin ka ise asendusõpetajana Laiusel, Sadukülas ja Jõgeva keskkoolis. Saduküla koolis oli inglise keele õpetajaks Hillar Ümar, kellest hiljem sai samuti maakonnalehe ajakirjanik.

Huvitavaks tööks oli portreelugude tegemine õpetajatest ja õpilastest, vestlusringid abiturientidega. Toona peeti ehk edasi õppimist kutse- või kõrgkoolides loomulikumaks kui praegu. Jõgeva rajoonilehe tegid sisukaks ja põnevaks mitmed rubriigid.

Spordist kirjutamisel tuli kasuks töötamine spordiühingus Jõud ja spordikomitees, kus olin tundma õppinud Jõgevamaa sportlasi, treenereid ja sporditöötajaid. Möödalaskmiste vältimiseks palusin oma spordilood ka läbi lugeda. Hea koostöö oli tunnustatud maadlustreeneri Izmail Uspenskiga. Tema korraldas koos toimetusega võistlusi klassikalises maadluses rajoonilehe auhinnale. Olin seal mitu aastait abiks sekretariaadis trükkimisel ja diplomide kirjutamisel. Hiljem kajastasin võistlusi ka ajalehes. Spordivaldkonnaga tegelemisel andsid head nõu toimetaja Hugo Alter ja asetoimetaja Ants Paju.

Mulle meeldis väga kirjutada arvamuslugusid. Kui noorena olin loomult üsna tagasihoidlik ja vaikne, siis just ajakirjaniku töö aitas mind paremini end väljendama õppida ja andis juurde suhtlemisjulgust. Seoses ajakirjandustööga meenub seegi, et mitmed inimesed tulid toimetusse sooviga oma murele lahendus leida. Lugejate ja toimetuse koostöö oli toona oluline.”

Vastutava sekretäri (hiljem tegevtoimetaja) töö algus langes kokku Eesti taasiseseisvumisperioodiga?

„Sellesse ametisse sain seoses Herbet Sööde sooviga pensionile asuda. Herbert oli mind väga palju ka õpetanud. Käsin ka Tallinnas erialastel kursustel. Tegevtoimetaja töö oli käsikirjade lugemine, keeleline ja stiililine parandamine, fotode paigutamine ja kogu ajalehe valmisprotsessi jälgimine. See oli keeruline ja vastutusrikas, kuid meeldiv ja väga huvitav. Lugude kirjutamiseks jäi selles ametis aga üsna vähe aega. Tööpäevad kestsid sageli õhtutundideni.

Hea oli koostöö toimetusega samas majas asunud trükikoja töötajatega. Meenuvad Liidi Pross, Elfriede Oja, Ilme Selgis, Silvi Nuudi, Pille Künnapuuu ja mitmed teised. Sõbraliku noore töötajana on meelde jäänud Jõgeva maakonnalehe esimene arvutigraafik Kadri Jänes (abielludes Raudsepp). Tema tööd jätkasid tänasegi Vooremaa raudvara hulka kuuluvad Sirje Pagi ja Lea Päid.”

Milline oli  toimetuses poliitiline meelsus?

„Väliselt oli kõik ideoloogiliselt korras vastavalt ajastule. Tegelikkuses valitses üldiselt eestimeelne vaim ja kitsamas ringkonnas rääksime kõigest, mida mõtlesime. Poliitiliste olude muutumisel tekkisid ka julgemad ja jõulisemad arutelud ühiskonnaelu ja selle tuleviku teemadel.”

Mõni sõna ka toimetuse seltsielust?

„Seltsielu oli  elav. Toimusid kohtumisõhtud, ajakirjanike suvepäevad ja sünnipäevade pidamised ning  muudki sündmused. Punalipu sõprustoimetuseks oli Saaremaa rajoonilehe „Kommunismiehitaja” toimetus. Toimusid vastastikused külastusreisid. Meeles on sealne peatoimetaja Endel Prooses, legendaarne põllumajandusajakirjanik Helju Rauniste ning lehe-, raadio- ja telemees  Aare Laine, kes õppis kõrgkoolis ühel kursusel Vooremaa asetoimetaja Gunnar Isotammega. Hiljem tegime koostööd Kinešma rajoonilehe toimetusega.”

Miks vahetasid ajakirjandustöö siiski teise tegevusala vastu?

„Äraminek toimetusest oli mu enda otsus. Erinevatel põhjustel oli töö muutunud pingelisemaks, mõjus tervisele. Teatud mõttes jätkasin ajakirjandustööd ka pärast toimetuse koosseisust äraminekut. Toimetasin nimelt aastajagu erikülge Hingevalgus, mis kajastas Jõgevamaa kirikukoguduste tegevust. Soovituse selleks andis mulle EELK Jõgeva koguduse üks asutajaliikmed Silvia Ränk, kellega olime töötanud koos Jõgeva rajooni riiklikus arhiivis, kus oli mu esimene töökoht.

Enamiku aja pärast tööd toimetuses olin sotsiaaltöötaja Jõgeva vallas ja linnas. Praegu naudin väljateenitud puhkusepõlve.”

Mis aitab püsida terve ja elujõulisena?

„Mulle meeldib liikuda. Mõnigi kord tulen praegust kodukülast Võdruverest kolm kilomeetrit jalgsi Jõgevale, aga kuivemal ajal sõidan jalgrattaga. Alguse sai see sellest, et kolleegid toimetusest kinkisid mulle 40. sünnipäevaks ilusa rohelise jalgratta, mis teenis mind ustavalt 12 aastat.”

JAAN LUKAS

blog comments powered by Disqus