Anne Kokkov: “Talv ei sobi mulle”

“Kunst ei jäljenda, vaid väljendab elu,” ütleb Anne Kokkov, kelle maalinäitus praegu Jõgeval Betti Alveri muuseumis näha on. Võib-olla on ta kunsti olemuse üle põhjalikumalt juurelnud just sellepärast, et tema kunstnikutee pole kulgenud päris tavapärast mustrit järgides.

Anne Kokkovi lapsepõlvelinnas Kiviõlis kunstikooli ei olnud ega olnud tema vanematel ka võimalust teda Kohtla-Järvele kunstikooli saata. Nii jäigi kunstiinstituudi uks talle suletuks: sinna oli toona lootust pääseda vaid neil, kes end lapsest saati kunsti alal süstemaatiliselt harinud. Anne läks õppima hoopis Tartu Ülikooli eesti keelt ja kirjandust. Õppejõud olid suurepärased ja kõrgkoolijärgne emakeeleõpetaja töö Rakveres polnud ka päris vastumeelne, aga lõpuks jõudis Anne tõdemuseni, et tahab end teostada siiski kunsti alal.

Oma tee leidmisel olid talle toeks teda Tartu Kunstimuuseumi Kujutava Kunsti Kaugõppekursusel juhendanud Silvia Jõgever ja Anne toonane kunstnikust elukaaslane, kes nüüdseks siitilmast lahkunud. Jõgever oli Anne meelest temaga üsna kuri. Hiljem selgus, et ta pidas teda lihtsalt andekaks ja seepärast ka nõudis rohkem.

Emakeeleõpetaja ameti vahetaski Anne peatselt huvikooli kunstiringi juhendaja oma vastu. Seejärel lõi aga oma kunstistuudio, kus käis nii noori kui ka täiskasvanud kunstiharrastajaid.

Teisi juhendades maalis Anne enamasti ka ise.

“Mina tegin oma tööd, nemad oma. Kui neil probleeme tekkis, siis aitasin. Ning püüdsin kogu aeg kommenteerida, miks me üht või teist asja nii- või naamoodi teeme. Üks neiu tunnistas pärast, et õpib minu juures ainsa õhtuga rohkem kui kooli kunstiõpetuse tundides terve aastaga,” ütles Anne Kokkov. “Aga ma kulutasin neil õhtutel ka üsna palju energiat.”

Õppimise aeg

Nüüdseks on Anne kunstistuudio juhendamisest loobunud, Rakverest Tartusse kolinud ja õpib Tartu Ülikooli doktoriõppes. Magistritööd kaitses ta tänavu kevadel. Anne uuringute keskmes on poola filosoof ja esteetik Roman Ingarden. Magistritöös vaatles ta seda, kuidas Ingarden käsitleb kunstiteose struktuuri, nüüd uurib sama autori kunstiteose tunnetamise käsitlust. Nii et Anne jaoks on tulnud taas õppimise aeg.

“Niikuinii ei jaksaks ma kogu aeg maalida,” tunnistas ta ise. “Ning lugenud olen ma kogu aeg, nüüd saan selle meeldiva tegevuse eest veel krediiti ka.”

Tartu Ülikoolis õpivad praegu ka Anne kaks tütart: üks arstiteadust ja teine filosoofiat. Ning sarnased tegemised ja probleemid liidavad ema ja tütreid.

Selle üle, miks peetakse üht värvidega “ära määritud” lõuendit kunstiteoseks ja teist mitte, on Anne tegelikult juba ammu juurelnud. Nüüd on tal päris huvitav kõrvutada seda, milleni ta ise jõudnud, ja seda, mida kirjutavad sama asja kohta maailmakuulsad teoreetikud.

“Hobikunst jäljendab elu, professionaalne kunst aga väljendab midagi suuremat, olulisemat,” ütles Anne Kokkov. “Ning küsimusest “Mis?” on kunstis alati olulisem küsimus “Kuidas?”.”

Maalidel, mille Anne Jõgeva publiku ette tõi, võib näha lilli, linde, liblikaid, lepatriinusid ja kalu. Mõnigi kunstifriik haaraks seesugust loetelu nähes peast: see pole ju ometigi tõsine kunst! Aga Anne jääb enda juurde: tema jaoks pole tähtis, kas ta kujutab lilli, liblikaid või midagi muud, vaid tekkivad värvikooskõlad ja värvirütmid.

Kolm värvi

Anne kasutab õlivärvidega maalides vaid põhivärvusi — kollast, punast ja sinist. Kõik ülejäänud segab neist. Valguse ja varju pildile toomiseks vajab lisaks siiski ka pisut valget. Panoraamsed soojades toonides suvemeeleolu kandvad pildid väljendavad autori igatsust soojuse, päikesepaiste, õhu liikumise ja liikumisvabaduse järele. Näituse pealkirjakski on saanud “Suvevärvi maa”.

“Mulle talv lihtsalt ei sobi,” ütles Anne Kokkov.

Panoraamvaade seevastu sobib, kuigi selle puhul on palju tööd kompositsioonis tasakaalu leidmisega. Lõpuks leiab silm pildi raskuskeskme, kus kujuteldavad jooned lõikuvad, ikkagi üles.

Veel ütles Anne, et ta armastab ümarvorme, aga maalib need liigse ilutsemise vältimiseks natuke kandilisemaks. Linnapea Viktor Svjatõševi küsimusele, miks ta kujutab objekte tavaliselt mitte ühes eksemplaris, vaid suurema kogumina, vastas kunstnik aga, et isendite paljusus viitab nende ellujäämisvõimele. Näiteks inimkogukond olevat mõnede teoreetikute järgi elujõuline siis, kui selles on vähemalt kaksteist liiget.

“Kalad ja lepatriinud on väikesed, aga nende elutahe on väga suur,” ütles Anne Kokkov. “Elu, elutahe ongi nähtused, mis minus imestust ja imetlust tekitavad.”

Meid päriselus ja meedias pidevalt piiravat vägivalda ei pea ta seevastu vajalikuks ise tiražeerima ja näitusesaali tooma hakata. Küll aga on ta maalinud portreesid ja akte ning teostanud mitmel suvel koos saksa ja vene kolleegidega maakunstiprojekte. Näitusi on tal olnud nii endises kodulinnas Rakveres, praeguses kodulinnas Tartus kui ka Tallinnas, Panevežyses (Leedu) ja mujal.

Seda, et tema, suveinimene, Jõgevale tulles külmalinna sattunud on, Anne teadis. Kui ta nädal enne näituse ülespanekut Betti Alveri Muuseumi saali üle vaatama tuli, möllas väljas parasjagu lumetuisk, aga Anne ei suutnud enne Jõgeva bussile istumist kuidagi jagu saada kiusatusest osta lillepoest üks äraõitsenud ja allahinnatud potiorhidee: need lilled on tema nõrkus. Nii käiski siis see õrn lillelaps Anne põues Jõgeval ära. Ja jäi ellu. Seda lille vaadates tuleb Annele nüüd alati Jõgeva meelde. Aga pintslit pole ta orhideesid vaadates veel kunagi kätte võtnud: maalimiseks on need tema meelest liiga ilusad.

Anne Kokkovi näitus jääb Betti Alveri Muuseumis avatuks 10. jaanuarini.

iii

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus