Sotsiaalkeskuse ühes teise korruse toas on sõna otseses mõttes sisse seatud kodu – kaks voodit, kapid ja mõned armsad kodused asjad. Maja algusaegadest peale elavad siin ema ja poeg – Anna Soomets ja ta poeg Karl, kes praegu on 72-aastane.
Väikest kasvu valgepäine Anna on viimasel ajal pärast õnnetut kukkumist ja puusaluumurdu sunnitud oma päevi peamiselt voodis veetma. Kõndida enam ei saa. Kui aga Karl või hooldusõde tal istuma aitavad tõusta, loeb Anna mõne lõigu raamatute raamatust. Piibel on voodi kõrval öökapi peal. Ühest silmast näeb Anna veel päris hästi, teine on aga kehv. Kui kirikuõpetaja majja tuleb, käib ta tingimata ka Anna juures ja pakub armulauda. Siis on memmel süda jälle hulga rõõmsam ja meel rahulikum.
Töökus on veres
Voodiäärel istudes parandas Anna veel hiljaaegu nõela ja niidiga poja sokke ja pluuse ja püüdis pesugi triikida. Ta ju harjunud kogu senise elu poja eest hoolt kandma ning temaga kahekesi kõrvu käima. Karl pole iseseisvaks eluks loodud, on vajanud ema abi ja suunamist. Anna arvab, et ehk ongi talle sellepärast nii palju aastaid antud, et ta saaks oma ainsa lapse kõrval võimalikult kaua olla. Nüüd on tulnud aeg, kus Karl saab hoopis emale abiks olla – tõsta, toimetada, ulatada. Ja nad saavadki kahekesi suurepäraselt hakkama, hooldustöötajate abi läheb harva vaja. Viimaste kinnitusel on Karl nüüd ka tunduvalt iseseisvamaks ja tublimaks muutunud.
“Elu on väga ränk olnud ja palju-palju rasket tööd on teha saanud,” räägib Anna. Sadala külje all Ookatku külas on ta sündinud ja kasvanud ning enamiku elust ka sealsamas elanud. “Hulkusin ikka ka vahepeal, siis, kui kodu ära põles,” ütleb ta. Ookatku küla vanemad elanikud mäletavad Annat ja Karli veel hästi. Siiamaani kiidetakse Anna töökust. “Heatahtlikud ja vastutulelikud inimesed,” kinnitab kunagine naabrinaine.
Head inimesed toovad päikese
Eakaaslasi Annal ei ole. “Kõik on surnud, isegi nooremad. Mu õde suri väga noorelt, kolmekümne kuue aastaselt,” ütleb ta. Sugulasi on Soometsadel vähe. Need, kes alles jäänud, pole Annat ja Karli unustanud, käivad ikka hoolega vaatamas, tähtpäevadel kohe päris kindlasti. Siis tunneb Anna endas nagu topeltjõudu olevat, isegi tundidepikkune istumine ei väsita ja haige puus teeb hoopis vähem valu. Tõsi küll, ega Anna oma valude ja hädadega teisi inimesi eriti ei tülita. “Tema pole mingi viriseja tüüp. On ikka rohkem vagusi. Vahel viskab nalja ka,” räägib hooldusõde Külli Roop. Annal on Külli ja teise hooldusõe Merike Aasa kohta ainult väga häid sõnu öelda. “Nagu päike oleks minu juures,” ütleb Anna Küllile osutades, kes tal parasjagu juukseid kohendab. “Mul olid omal ajal punased juuksed. Ma vihkasin neid,” tunnistab vanamemm. Värvimine ei tulnud kõne allagi, seda pole Anna kunagi sallinud. See-eest on nüüd elu ise tema juuksed lumivalgeks värvinud.
VAIKE KÄOSAAR
