Ani Liffländer ei jõudnud kunsti juurde just väga lühikest teed pidi: kolme-neljakümnesena õppis ta muu töö kõrvalt maali ja skulptuuri, viiekümnele lähenedes võttis muust tööst pikema puhkuse ja õppis käsitöökunstnikuks. Laiema avalikkuse ette tuli praegu kuuekümnene Ani alles kümme aastat tagasi, kui oli leidnud vaibakunstis n-ö oma tee ? oma materjalid ja lähenemisnurga. Küsimusele, kuidas ta julges oma elu sellises staadiumis järsu kannapöörde teha ja kunstile pühenduda, vastas temperamentne, isa poolt slaavi verd Ani, et elada tuleb täiel rinnal. Ning et kogu senise elu kogus ta vaimset pagasit, mida nüüd kunstnikuna kasutab.
“Ma ei usu, et mul kaheksateistkümnesena publikule üldse midagi öelda oleks olnud,” lisas Ani.
Kui üldiselt kasutavad vaibakunstnikud sageli abitööjõudu, siis tema teeb oma taiesed algusest lõpuni ise valmis. Teisiti poleks see võimalikki, sest Ani ei joonista enne kuduma asumist mingit kavandit. Veelgi enam: ta ei tea telgede taha istudes veel taiese teematki.
Ühe soojaga
“Kui kindla plaani valmis teeksin, hakkaksin sellest liialt sõltuma. Mina istun tavaliselt telgede taha tühja peaga või õigemini kaosega peas. Hakkan lihtsalt otsast pihta ja liigun tunnete ajel mingis suunas edasi, kuni tekib idee ja nägemus tervikust. Siis tuleb juba peale tõeline loomekirg ja kui vaiba n-ö ühe soojaga valmis kootud saan, olen tavaliselt üleni higine,” kirjeldas Ani oma loomeprotsessi.
Just selliste, sügavalt hingest tuleva loomeimpulsi ajel ja “ühe soojaga” valmis tehtutena Ani vaibad ka mõjuvad. See on nende väljanägemiselt väga erinevate taieste seesmine ühisnimetaja, mille olemasolu ei lase neil ühes ruumis asudes kunagi “tülli” minna, vaid aitab moodustada ühtse terviku. Selline ühtne tervik moodustub nii Ani kodus kui ka kõigis näitusesaalides ? Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaal kaasa arvatud. Selle saaliga jäi Ani väga rahule, samuti muuseumipedagoogi Aili Kalavuse tööga näituse kujundamisel.
Materjal prügikastist
Põhimaterjalina kasutab Ani vaipade kudumisel pabernööri, millele ta ise vajaliku värvitooni annab. Peale selle võtab ta mängu kalavõrgu, lainepapi, savipärlid, peeglikillud, lainepapiribad, käbid, kivikesed, linnusuled või mille iganes ? just selle, mis tema meelest kõige paremini ideed väljendada aitab. Ja ta ei tee saladust, et nii mõnigi kord pärinevad sellised lisandid kellegi prügikastist.
Palamusel näha olevad tööd on valminud paari-kolme viimase aasta jooksul ja Ani enda lemmik on nende hulgas “Linnu pulmakleit”. Kuigi linnu all on Ani mõelnud nii “ebaromantilist” lindu kui kana, on vaip väga romantiline: pulm lihtsalt on tema meelest igal juhul romantiline sündmus.
Kuigi tükike tema elu peegeldub igas vaibas, on ta kogu oma eluloo ka ühte vaipa kokku kududa püüdnud. “Minu elu lugu” valmis autorile raskel eluperioodil ja sellega on seletatav vaiba must põhitoon.
“Praegu ma ei kujutaks ette, et niisuguse musta vaiba teeksin,” kommenteeris Ani ja seletas, et vaiba alumise triibu narmaste küljes rippuvad savipärlid sümboliseerivad savikuule, millega ta lapsena mängis, ruuduline viirg keksumängimist, väike bareljeef ja peegel neiuaastaid, lehvirida tantsupidusid ning ülaserva kootud kuldtriip seda kaunist ja ülevat, mille poole elus püüelda.
Palamusel üleval olev näitusekomplekt jõudis Eestisse Soome Instituudi vahendusel ja on siinmail ringelnud juba tükk aega: Palamuse on selle kahekümnes eksponeerimispaik. Kahekümnest Eesti-näitusest vähemalt kümne avamisel on kunstnik ise kohal viibinud.
“Ma võin mitu nädalat jutti kodus kududa ja mitte kellegagi peale oma kassi suhelda, aga siis pean tegema vahepeal jälle ühe “inimeste päeva”. Näituse avamise päevad on ühed sellised “inimeste päevad”,” ütles Ani.
Näituste avamised meeldivad talle ka seepärast, et siis saab ta otsest tagasisidet oma taieste kohta. Tagasisidest on ta aga väga huvitatud, sest teised inimesed võivad tema töödes näha selliseid asju, mille peale ta ise iialgi ei tuleks.
“Ma oleksin huvitatud ka negatiivsest tagasisidest, aga tavaliselt kuulen vaid ülivõrdes kiitusi,” naeris Ani, kelle tööd peale Soome ja Eesti on väljas olnud ka Berliinis ja Pariisis. Muuhulgas on talle öeldud, et tema vaibad mõjuvad kuidagi meelt tervendavalt.
RIINA MÄGI
