Oma innustava loo unistuse nimel töötamisest ja täideviimisest räägib noor ja ettevõtlik naine, Põltsamaal elav Angeelika Mölder. Tema eeskuju võiksid järgida kõik, kellel on soove, mille täitumises nad kahtlevad ja ei julge kuskilt isegi alustada. Hakake peale, otsige võimalusi, koolitage ennast ja nii saavad alguse toredad inimestele vajalikud ettevõtmised.
Kuskilt lapsepõlvest saavad alguse meie unistused, milles me teinekord isegi veel kindlad ei ole.
„Minu nimi on Angeelika. Olen küll sündinud Tartus, kuid oma lapsepõlve veetsin ühes pisikeses külas Jõgevamaal. Lisaks emale, isale ja minule oli peres veel kaks õde, kellega koos veedetud lapsepõlvemälestusi siiamaani meenutame,” alustas oma lugu Angeelika, kes kasvas majapidamises, kus olid kassid, kanad ja teised loomad.
„Lapsepõlve lemmiktegevusteks olid hiliste õhtutundideni väljas tegemised, jooksmised ja kriimustustuste varjamised. Koduloomade omamise juurde käis ka otse loomulikult nende eest hoolitsemine ja sellest tulenevalt olin ma täiesti kindel, et minust saab loomaaia direktor, sest nii oli plaanis loomade ellu alati kuuluda. Hiljem hakkasin nägema, kuidas ka inimesi n-ö poputades võivad nad õide puhkeda ning sellest tulenevalt tahtsin saada kosmeetikuks, et kõigile rõõmu pakkuda,“ meenutas Angeelika.
Lapsepõlve kaks unistust
Mida vanemaks me saame, seda kindlapiirilisemaks unistusi enda jaoks eesmärgiks seada oskame.
„Praegu tagasi mõeldes oleksin justkui need kaks osa oma elust nüüdseks ühendanud, sest olen teinud nii koeraomanikele maiustuste põllesid kui ka riideid, mis lasevad inimestel õide puhkeda. Suure tõuke selleks andis Ameerikas elavate sugulaste külastamine. See oli minu esimene suurilma külastus, kuid poodides käies oli aga vaimustuse asemel hämmastus, et kuidas need riided nii jubedad on ning lähtusin põhimõttest: „Kus viga näed laita, seal tule ja aita” ja otsustasin, et sooviksin õppida õmblemist ja näidata, milline on tõeliselt äge riietus. Koju tagasi jõudes hakkasin lähemalt uurima selleks võimalusi,” selgitas Angeelika.
Paraku olid kõik sisseastumiskatsed tolleks aastaks lõppenud ja kursusedki täis. „Siiski ei vähendanud see minu soovi ning otsustasin minna pooleks aastaks tööle, et minna järgmisel aastal sisseastumiskatsetele.”
Olla ise enda tööandja
Saatuse tahtel avati aga lisakursus Tartu kutsehariduskeskuses rätsepatöö erialal. „Enamus praktikaid läbisin Annika õmblussalongis ja pean tunnistama, et vaatasin Annika Lätti alt üles ja mõtlesin, et kuidas tahaksin tema moodi olla ja osata kõiki neid töid ja õmblusvõtteid. Juba siis tundus see maailm minu jaoks nii põnev ja just „minu tassike teed”. Meil on temaga siiamaani jäänud tava suhelda, kus jagame huvitavate projektide tulemusi ja see innustab mõlemat avatumalt mõtlema,” tõdes Angeelika. Edasi läks ta õppima Tallinna tehnikakõrgkooli rõiva-ja tekstiiliala ressursikorraldust. „Õppimise kõrvalt käisin ka tööl. Veel läksin end täiendama Lääne-Viru rakenduskõrgkooli müügikorralduse erialale.”
„Kuigi olen mitmeid aastaid olnud kellegi teise alluv, on mul alati olnud soov teha oma asja ja sellel aastal otsustasin lõpuks, et annan enda unistusele võimaluse ja alustan ise eraettevõtlusega. Esimese käiguna pöördusin Jõgevamaa töötukassa karjäärinõustaja poole, kes soovitas mul pöörduda SA Jõgevamaa arendus- ja ettevõtluskeskusesse, et seal arutada minu idee läbi mõne konsultandiga või siis minna kohe koolitusele,” selgitas Angeelika, et järgmise sammuna läkski ta konsultandi jutule.
„Arutasime ideed läbi ja siis registreerisin ennast SA Jõgevamaa arendus- ja ettevõtluskeskuse korraldatud alustava ettevõtja baaskoolitusele. Pean tõdema, et see oli üks ägedamaid koolitusi, kus osalenud olen. Koolitajad olid oma ala tegijad ja minu rõõmuks ei olnud tegu vaid teoreetilise teksti mahalugemisega, vaid koolitus oli tugevalt põimitud näidetega päris tegevustest,“ jäi Angeelika rahule.
Kui oled leidnud enda jaoks südamelähedase tegevuse, siis julge abi küsida ja oma ideid teistega jagad, et aru saada, kuidas edasi minna
„Soovitaksin väga sellel koolitusel osaleda isegi siis, kui keegi omab vaid ideed oma ettevõttest. Usun, et suudetakse hea suund kätte näidata, et kuidas edasi tegutseda või millele tähelepanu pöörata. Isiklikult sain sellelt koolituselt kindla veendumise, et tahan teha hobist oma päris töö. Kui koolituse alguses omasin vaid ideed, et kuidas minu silmis asjad peaksid olema, siis tegelikult mõistsin, et olin ettevõttest ja selle loomisest väga vähe teadlik,” selgitas hakkaja naine.
Koolitusel alustas ta ka äriplaani kirjutamist, millele nüüd tagantjärele vaadates oleks rohkem võinud tähelepanu pöörata. „Olenemata sellest, et enda äriplaani ma koolituse ajal valmis ei saanud, olid koolitajad minu jaoks ka pärast koolituse lõppu olemas. Äriplaani valmides esitasin selle ka töötukassale, et taotleda alustava ettevõtja toetust. Pärast pikka ootusaega tuli lõpuks positiivne vastus ja saan hakata sisse seadma omaenda õmblustuba.
Alustava ettevõtjana on kindlasti raske, sest puuduvad teadmised, kuidas ja mida teha või millele keskenduda. Soovitan pöörduda ka SA Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskus konsultantide poole. Lisaks sellele nõustatakse seal ka juba tegutsevaid ettevõtjaid. Mina olen pöördunud ka Tartu Loomeinkubaatori poole. Jõgevamaal ja Tartus on tegelikult päris palju selliseid keskuseid, kust saab ettevõtte alustamisel abi ja soovitan kindlasti neid ka kasutada,“ nentis Angeelika.
Igaüks omamoodi
„Minu praegused õmblustööd on oma koha leidnud just minu enda tutvusringkonnas ja läbi nende jõudnud ka juba kaugemate inimesteni. Mulle väga meeldib õmmelda ja disainida tooteid, mis panevad kliendi silmad särama, on isikupärased ja kordumatud,“ tõdes Angeelika, et teeb naistele kergrõivaid: kleite, pluuse, mantleid ja praegu populaarseid dresskleite. „Ma ei ütleks, et peaks midagi vastu tahtmist tegema. See on minu võimalus valmistada midagi, mis on mu enda lemmikud ja need on kõik, millel on kas huvitav lõige või huvitav kangas. Tulevikus tahaksin õppida veel käsitööõpetajaks, et oma vaimustust kanga vastu ka teistele edasi anda,“ unistab ta.
Angeelika on märganud, et on tihtipeale toodet õmmeldes rohkem elevil kui klient. „Mulle meeldib väga õmmelda nii-öelda vimkaga tooteid, olgu selleks siis kas omapärane lõige, mingisugune kaunistus või huvitav tikand. Tõelisteks lemmikuteks on pärlid, kivikesed ja pits. Olen seadnud endale eesmärgiks ennast võimalikult palju arendada ja täiendada ning jõuda käsitöömeistrite hulka. Ideaalis ei tegeleks ma tulevikus masstoodangu tootmisega, vaid hoopis rohkem sooviks pakkuda personaalset teenust,“ selgitab Angeelika. Tulevikku vaadates unistab ta enda brändist ja ettevõttest, kus saaks pakkuda kvaliteetset teenindust. „Täna mõtlen, et minu jaoks oleks justkui lapsepõlve-unistused täitunud, läbi elu ei ole ma lihtsalt olnud kindel, kuidas neid täpselt leida ja teoks teha,“ ütles ta.
ULVI TAMM
