Eesti filmiajaloo esinumbriks tõusnud Anton Hansen Tammsaare tüvitekstile „Tõde ja õigus” loodud samanimeline mängufilm on ületanud kõik kinorekordid. Küllap enamik meist vaatab kinolinal Andrese ja Pearu vastasseisu ja raputab pead. Kas aga ka mõeldes sellele, et samasugused Andresed ja Pearud vaatavad meile vastu tänagi.
Kokkuvõtlikult võiks ju kirjandusklassiku teose taandada ühisele nimetajale, milleks on naabrite suhted. Mis olid samamoodi õpetlikud Vargamäe lugude aegu, olid nende tekstide kirjutamise ajal ning on praegugi, kinolinalt vastu vaadates. Taaskord tuleb tõdeda: maailm muutub, kuid inimloomus mitte.
Seepärast joonistub Tammsaare suurromaanis selgelt välja eestlase kui tõe ja õiguse eest esivõitleja iseloom. Eriti puudutab see tõe tagaajamist naabritega. Parimaks tunnistuseks selles osas on üle aegade säilinud vanad vallakohtute protokolliraamatud, mis kirendavad vapustavatest kohtusaagadest.
Vallakohtute asemel telesaated
Neid lugedes leiad end vahel mõttelt, et millal neil kohtulugude kõrvalt aega veel elada oli, tööd teha ja ligimest armastada. Kui jätame siinkohal aga vanad koltunud ja narmendavate äärtega kohturaamatud kõrvale, siis mis muutunud on.
Tänapäeval asenduvad Andrese ja Pearu kohtukäimised sageli ka meediast õiguse otsimisega. Seepärast ei lõpe leib ka sellistel telesaadetel nagu „Kuuuurija” või „Kaua võib”. Kas on keegi naabril tee kinni pannud, ehitanud liiga kõrge aia, peab oma looma valesti jne.
Paljud meist teavad lugusid, kus aastaid naabritega vägikaigast veetakse. Kulutatakse oma tervist, oma raha ja oma aega. Andmata seejuures endale aru, et selle tõe ja õiguse otsimisega tapetakse kõige enam ennast, oma vaimu ja energiat. Nii nagu kustusid lõpuks ka Andres ja Pearu, kumbki tõde leidmata.
Selle asemel, et saada naabriga kokku ja rääkida, püüda mõista teist poolt ja selgitada enda plaane. Sest üldjuhul ei saa me oma naabreid valida. Nendega tuleb harjuda ja koos elamist õppida, olgu see nii vastumeelne või raske kui see ka poleks.
Kõike seda tasub nüüd vaadata ka hoopis suuremas pildis ehk meie Eesti riigi suhetes oma suure naabri Venemaaga. Õigupoolest Eesti Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi soovist sõita Moskvasse, külla naabrile ja kohtuda Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. Uudis, mis on vallandanud üle ootuste suure vastukaja.
Naabriga peab ikka rääkima
Kohe on areenile astunud nii-öelda Venemaa eksperdid, olgugi et osad neist pole vist kunagi oma jalga Venemaale tõstnud, kas selle plaani sajaprotsendiliselt maha laitsid. Mis sest, et me pole oma suure naabriga suhelnud enam pea kümme aastat. Nagu tabavalt märkis president Kaljulaid, et me räägime küll palju Venemaast, kuid me ei räägi Venemaaga.
President kinnitas eile taaskord, et kokkusaamise korraldamisel Venemaa president Vladimir Putiniga pole varjatuid tagamõtteid ega soovi mingit otsest kasu saada, vaid eesmärk on suhelda nagu naaberriigid peaksid tegema.
„Mul ei ole põhjust arvata, et diplomaatilised suhted riikide vahel tähendavad võitmist või kaotamist,” ütles president Kaljulaid eile ajakirjanike küsimustele vastates. Lisades, et on kindel, et Venemaa võtab Eestit sellel visiidil võrdse partnerina ja alaväärsuskompleksist Eestil põhjust pole.
Seepärast jääbki siinkohal arusaamatuks, miks osade poliitikute arvates peaksime jäämagi väikeseks vihaseks riigiks, kes käib ringi rusikas taskus ja naabriga ei suhtle. Andrese ja Pearu kombel võime ehk oma suvilakrundil või püstakus nii elada ning see on ainult meie enda asi, kuid riigina ei saa me jääda kunagise vallakohtu tasemele. Igatahes austus presidendi vastu, kes püüab meid iseseisva ja tugeva riigina näidata, kartmata suhelda oma naabritega.
Ikka peab siinkohal tooma Soome näite, kes on oma suure naabri läbi kannatanud, verd valanud ning maad kaotanud. Võib-olla isegi rohkem kui meie.
Kuid on ometi Venemaaga ikka ja alati suhelnud. Võtnud halvast mängust endale maksimumi ja suudab sirge seljaga muutuvale maailma vastu minna. Võiksime oma põhjanaabritelt ka selles osas õppida.
Sest lõpuks on ju küsimus selles, millal me õpime Tammsaare poolt loodud tõe ja õiguse sõnumit mõistma. Või tuleb selleks uuesti kinosaali minna?
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
