Palju räägitakse, et andestamine on vajalik ja oluline. Miks? On ju tegusid ja olukordi, mida kohe kuidagi ei suuda andeks anda.
Andestamise teemal olen ennegi kirjutanud ja rääkinud, kuid kindlasti on seda vaja veelgi teha, sest teema on äärmiselt tähtis. Eriti praegusel ajal, kus viha ja vaenulikkust lausa pritsib kõikjal meie ümber.
Muide, on kolm vajalikku tegu, mille teostamine võib tihtipeale tunduda ilmvõimatu. Need on andestamine, leppimine ja lepituse leidmine ning minna laskmine ehk siis vabaks andmine. Iseenesest näib, et need on lihtsad asjad, tuleb vaid öelda, et andestad, lepid ja lased vabaks. Tegelikult sellest ei piisa. Miks? Siin pole jutt mitte lihtsalt emotsioonidest, vaid tunnetest.
Leppima peab südamest
Nimelt tähendavad emotsioonid energiat, kuid tunded on hoopis midagi muud. Energia on maine tasand, kuid tunded tähendavad jõudu, seega puudutavad sügavaid hingetasandeid. Kui anda andeks emotsioonide tasandil, ei hakka tegu toimima.
Sama kehtib leppimise ja vabaks laskmise kohta. Neid tegusid tuleb teha kogu südamest, tunnetada sügavuti. Alles siis asi töötab ja toimub tõeliselt andestus, vabastus ja lepitus. Ilma selleta juhtubki nii, nagu paljud on kogenud, et tahaks küll neid kolme tegu teha ja enda arust teedki, kuid mõne aja pärast jõuad ikka algpunkti tagasi. Avastad, et kuskil sees midagi ikka kribeleb ja arvatav vabastamine pole vilja kandnud. Seega – midagi pole muutunud. Ja nii jääbki mulje, et milleks neid tegusid üldse vaja on. Jääb mulje, et kõigel pole mingit mõtet. Tegelikult on vajadus teha neid kolme tegu meie endi jaoks ülimalt oluline. Miks?
Nii andeks andmine, leppimine kui ka vabaks laskmine lõpetavad ära millegi, mis on viltu kiskunud ja millega on sündinud midagi väga halba. Neid tehes on võimalik keerata oma elu täiesti teise suunda, lahustada negatiivsus ning lubada muutusi parema muutumise heaks.
Mitte andeks andes ajab viha juuri kuni hinge sügavate soppideni välja ning muutub aina raskemaks ja raskemaks. Ja seda sõna otseses mõttes.
Andeks pole lihtne anda
Füüsikast on teada, et kui mingi kogum jõuab kriitilise massini, toimub muutus. See töötab ka jõudude puhul. Seega, kui viha ja vaenu mass on ületanud kõnealuse piiri, toimub pööre, muutus. Ohvri puhul, kelle valu tõttu vihaga tagasi tehtud teod olid suures plaanis vastuvõetavad, keerab kõik lõpuks vastupidiseks. Süüdistustega üle piiri minemine muudab lõpuks ohvri enda kurja tegijaks. Ja algsest kurja tegijast saab ohver.
Sellistes lugudes käivad leppimine ja minna laskmine andestamisega käsikäes. Kui teed neist ühe, tulevad kaks järele.
Paraku olen elu jooksul näinud liigagi palju, kus ohver ja kurja tegija pendeldavad mõlema rolli vahel ja nii mitte ainult oma elus, vaid pärandavad selle ka järeltulijatele. Ja lõpuks ei saa keegi enam aru ega mäleta, miks kestab vaen ja kust see tulnud on. Seda enam, kui juhtunu on alguse saanud mitu põlve tagasi. Järeltulijad lihtsalt võtavad oma vanematelt nende hoiaku ja suhtumise üle ning jätkavad.
Andeks andmine oma vaenlasele, valu ja kurja tegijale ei ole lihtne. Selleks on vaja tõsiselt vaeva näha. Näha vaeva, et kõik toimuks tõeliselt ja kogu südamest. Ja algust võib teha ka leppimisega. Leppida juhtunuga, otsida iseenda sees lepitust selle isikuga, keda ei sallita silmaotsaski. Ainult nii saab minevik vabaneda ja andestus tuleb loomulikul moel kaasa.
Tervendus haiget saanule
Miks see on ülioluline? Nii peatub ohvri ja kurja tegija rolli vahel pendeldamine. Ja algab puhastus. Sügav sisuline puhastus. Kõik muutub ja vanad haavad saavad paraneda. Ennekõike toob see tervenemise algsele ohvrile. Tihtipeale takistab loo lõpetamist arvamus, et andestamine tähendab, et kurja tegija pääseb puhta nahaga. See pole nii. Iga tegu kannab kaasas vastutust ja tegija peab seisma silmitsi tagajärgedega. Aga kui ohver võtab karistamise, kättemaksmise ja kohtumõistmise enda kätte, keerab ta ise asjaolud pea peale.
Universumil on omad seadused ja kõik toimub vastavalt sellele. Kui hakkame mängima Jumalat, oleme lõpuks ise need, kelle üle ilmaruum kohut mõistab. Andestamine tähendab juhtunu enda käest ja südamest ilmaruumile andmist. Küll tema juba teab, mida peale hakata ja kuidas kurikael korrale kutsuda. See, kes ei taha andestada, mängib Jumalat ega usalda elu ja universumit.
Andeks andmine, leppimine ja vabaks laskmine pole teene halva tegijale, vaid tervendusprotseduur haiget saanule.
Kui keegi ei suuda andestada, siis võiks alustada eelnimetatud mõtte üle mõtisklemisest. Ja kui olete mõistnud, et kõnealused kolm tegu ei tähenda kurjale pai tegemist, vaid on heategu iseendale, avaneb ka tee hinge tasandile, kus saabki toimuba lõplik lepitus ja minevik vabaneda. Mida rohkem minevikku vabastame, seda rohkem teeme ruumi uuele ja paremale.
Seda tervemad saame ise olla. Kui nii tegutseme, ei saa mitte keegi meile enam kurja teha, sest kellegi rumal tegu pole enam väärt meie valu ja kurbust. Isegi tähelepanu.
See kõik on raske ettevõtmine, kuid on ju teada, et tõeliselt väärtuslik nõuabki suuremat vaeva. Ja tasu nähtud pingutuse eest on ime, mis muudab elu värve. Andestus, leppimine ja minna laskmine on kolm võlukepikest kõikide probleemide lahendamiseks, ravides isegi hinge- ja kehahaavu, mis on sajandeid vanad.
HELVE TAMM
teadjanaine
