1938. aastaga lõppes alg- ja keskhariduse korraldus: 6 klassi algkooli ja 5 aastat keskkooli asendus süsteemiga 4 aastat algkooli, 5 aastat keskkooli ja 3 aastat gümnaasiumi. Minu PÜG I klassis oli 36 õpilast, viis aastat hiljem, 1938. a lõpetas 15. Tase koolis oli kõrge. Kuus õpilast lõpetas hiljem kõrgkooli, neist kolm omandas praegu doktorikraadile vastava teaduskraadi.
Ühest erakordselt andekast kaasõpilasest tahaksin kirjutada. Linda Petti (1918-2000) oli minu kooliõde. Ta oli punapõskne nagu nägus ladvaõun: sõnakas, uljas, tark ja vaimukas. Kõik jäi talle iseenesest külge. Keeleandekus aitas teda eriti viimaseil aastakümneil: kulinaariaraamatuid sai oma paarkümmend.
Olles lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi toiduainete tehnoloogina, kujunes ta oma ala tippspetsialistiks. Olen imetlenud tema raamatute nõtket ja ilusat eesti keelt. Põlvnedes kuulsast Rooside suguvõsast, on ta ühele oma raamatule pannud pealkirjaks “Roosõielised Linda Petti köögis” (1992) pühendusega “Jaanile ja Eduardile, Rooside suurele suguvõsale”.
Teame, et bibliofiil Jaan Roos (maetud Põltsamaale) oli suurima Eesti eraraamatukogu (10 000 teost) omanik ja kirjandusteadlane nagu tema vend Eduardki.
Linda Petti kirjutas: “Minu tõde on puhtal kujul õigusliku järjepidevuse alusel taastatud Eesti. Võtaksin selle Eesti tagasi täna ja järgmisel minutil ja elaksin selle rõõmuga 10 aastat kauem” (Kultuur ja Elu, 8, 1990, lk. 38). Aga just see aastakümme oligi talle veel elada antud. Jalutasin kooliajal Lindaga Põltsamaal selsamal Jõgeva maanteel, mille ääres praegune Linda kalmuaed asub. Meelde on jäänud tema sõnad: “Ma ei suuda uskuda, et mind ükskord enam pole, see käib üle minu mõistuse.”
Linda Petti paarkümmend päevikut on talletatud Tartus Eesti Rahva Muuseumis. Ta lõpetas kõrgkooli alles keskeas ja kaugõppijana. 1966.aastal kurtis ta, et on palju tööd ja nüüd peab tegema eksami ühes Lääne-Euroopa keeles. Inglise ja saksa keelt ta oskas, aga ta tahtis teha eksami prantsuse keeles. Üks tema päevik sellest jutustabki. Sealt leidsin, et Linda Petti oli lugenud üht A. de Saint-Exupéry raamatut. Oli vaadanud küll, et raske, ja oli siiski kaasa võtnud. Õpetaja Linda Kilvits oli ahhetanud: kust te selle raamatu saite, olen seda endale tahtnud ja mitte saanud.
“Miks te selle võtsite, see on Prantsuse kirjanduses kõige raskem tekst. Oleksite pidanud sellest ühe katkendi kodus ette valmistama. Ütles siiski, et tehke paberile. Tegin ära, kuid enda arvates ei tabanud seda õiget psühholoogilist nüanssi. Eksamineerija laskis lugeda ja ütles: lugege see koht veel kord – see on nii ilus!”
See oli eksam kahe andeka inimese vahel. Linda Pettit iseloomustab Linda Kilvitsat niimoodi: “On välimuselt kolhoosinaise moodi, käib lihtsalt riides, hambad ära, juuksed hõredad ja sirged, vanamoodi kammitud, kuid väga, väga tark. Ta võtab vastu isegi mitu inimest [üliõpilast] korraga.”
Hilisemast infost lisan, et Linda Kilvits (1908-1999) oli lõpetanud Tartu Ülikooli magistrina, sai hiljem filoloogiakandidaadiks. Töötas enne 1940. aastat Eesti Vabariigi välisministeeriumis (oli mitme Lääne-Euroopa keele valdaja) ja mõne aja ka nõukogude ajal. Vaevles 1950-1955 Moskvas üksikvangistuses. Tema põrutavad läbielamised kajastuvad memuaarides, mida pole avaldatud.
HARALD REBANE,
Põltsamaa Ühisgümnaasiumi 18. lend (1933-1938)
