Olid ju tööandjad kõikvõimalikke ettekäändeid otsides püüdnud läbirääkimistest kõrvale hoida. Nii et vägisi tuli meelde rahvalik ütlus pahast seast ja tema mitmest veast.
Ametiühingute eesmärk on tõsta alates 1. jaanuarist 2006. a üleriigiline alampalk 3300 kroonini kuus. See tagaks igale Eesti töötajale, kes töötab täieliku tööajaga (40 tundi nädalas), järgmisel aastal kuupalga vähemalt 3300 krooni. Kui tööaega arvestatakse tundides, soovib EAKL minimaalseks tasuks 19 krooni ja 55 senti tunnis.
Elujärg peab paranema
Täna jääb alampalka (2690 krooni) saavale töötajale pärast tulumaksu kinnipidamist kätte kõigest 2452 krooni. Sellega on väga raske kui mitte võimatu toime tulla. Eestis on kokku üle 50 tuhande töötaja, kes peavad läbi ajama nii väikese sissetulekuga. Üleriigilise alampalga tõus parandab vähemalt saja tuhande tööinimese elujärge, sest on ka töötajaid, kes alampalgale lisaks saavad ühel või teisel moel ka tulemustasu. See on eriti oluline siis, kui alampalga saaja on pere ainus töötegija ning peres kasvavad ka lapsed.
Ametiühingute oponendid on väitnud, et alampalga 22-protsendiline tõus on liiga järsk. Tegelikult ei piisa isegi 3300-kroonisest palgast, et tagada inimväärne toimetulek töötajale ja tema perele. Elu muutub pidevalt kallimaks ning elektri või gaasi tarbimisest ei saa loobuda keegi. Kuna energia hinnatõus levib kulutulena ka toiduainete ja muude esmatarbekaupade hindadesse, puudutab see kõige valusamalt just väiksema sissetulekuga inimesi.
Eesti kiirest majanduskasvust on palju räägitud. Selle tulemustest peavad saama õiglase osa kõik töötavad eestimaalased, mitte ainult ettevõtete omanikud ja juhid. Loovad ju ühiskondlikku rikkust päevast päeva kõik tööinimesed, kelle elujärg peab samuti paranema. Tasuv peab olema ja inimlikku äraelamist võimaldama ka madalamapalgaline töö.
Ametiühingute alampalga nõuet toetab ka keskmise vanaduspensioni tõus 3000 kroonini järgmise aasta aprillis. Võimatu oleks põhjendada või õigustada seda, et täiskoormusega töötaja sissetulek jääks väiksemaks kui keskmisel mittetöötaval pensionäril.
Sama meelt on ka Maailmapanga eksperdid, keda pole põhjust kahtlustada ametiühingutele kaasa tundmises. Järgmisel aastal tõuseb igakuine maksuvaba tulu 2000 kroonini ja tulumaks väheneb 23 protsendini. Nii saab töötaja pärast tulumaksu mahaarvamist 3300-kroonisest alampalgast kätte 3001 krooni.
Kuid kõrgem alampalk on kasulik mitte ainult töötajatele. Alampalga tõus vähendab ümbrikupalku ja suurendab laekumisi eelarvesse. Sellest võidavad riik ja ausad tööandjad, kuna väheneb maksupetturite kõlvatu konkurents. Lisaks aitab suurem alampalk kogu palgaskaalat ülespoole nihutada, olles kasulik neilegi, kes saavad alampalgast veidi suuremat töötasu.
Rahandusministeerium prognoosib järgmiseks aastaks Eesti keskmiseks kuupalgaks 8680 krooni. Seda numbrit kergitavad kõrgepalgalised. Kahe kolmandiku töötajate palk jääb alati keskmisest väiksemaks, seega ei paranda keskmise palga kasv nende toimetulekut. Just keskmisest madalama palga saajate elatustaset mõjutab otseselt see, kui edukad on ametiühingud palgalepete sõlmimisel.
Ühisel nõul ja jõul
Tööandja püüab kõikjal maksta töötajale nii vähe kui võimalik, Eestis võib aga rääkida lausa riiklikust madalate palkade poliitikast. Selge on see, et kui ametiühingud ei nõuaks suuremat alampalka, ei tõstaks seda ei tööandjad ega valitsus. Üksiku töötaja palgatõusu-juttu ei hakka tööandja kuulamagi.
Ametiühingus, ühisel nõul ja jõul, on kõrgema palga saavutamine ka raske, aga siiski palju reaalsem. Nagu teisteski maailma riikides, kehtib ka meil põhimõte ? kui töötajad ise enda eest ei seisa, ei tee seda keegi.
Harri Taliga,
Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees
