“Tere, minu nimi on James,” ütleb pikk noormees koguduse pastoraadihoone uksel eesti keeles pisukese aktsendiga, laia ja avala naeratuse saatel. Ahjus praksub tuli ja see on James?i jaoks omamoodi eksootika, sest lõkke- ja kaminatuld on ta senises elus küll varem näinud, ahjutuld aga mitte, ahju ise kütnud pole aga ammugi. Selleks ajaks on James viibinud Jõgeval nädala jagu päevi, lumises linnas ringi jalutanud, päris palju kauplustes käinud ning kaasa teinud ühe lauluproovi meeskoori Mehis baritonirühmas.
Kõige enam on ta enda sõnul siiski tegelnud kogudusemajas tavaliste, väikeste ja igapäevaste asjadega. “Tunnen ennast juba üsna mugavalt ja kõik läheb aina paremaks,” lausub James, mispeale täidab tuba tema heasüdamlik, helisev naer.
Connecticutist Jõgevale Bostoni, Londoni ja Helsingi kaudu
“Valisin üsna keerulise tee, et võimalikult palju näha. Tallinnast tulin Jõgevale rongiga, nii oli huvitavam ja pisut odavam ka,” kõneleb James oma sihtpunkti saabumisest.
Ta on pärit Massachusettsist. Jõgeval olemist toetab kodukogudus ning Ameerika Ühendriikide Baptistikoguduste Liit, kuhu kuulub kokku 600 kogudust. James?i isa on aga baptistikoguduse pastor New Hamphires. Jõgevale tuleku mõte oli Jamesil alguse saanud kohtumisest ühe misjonäriga Prahas.
Möödunud kevadel lõpetas James Larson Ameerika Ühendriikides Connecticuti osariigis ülikooli ajaloo ja prantsuse filoloogia alal. Vahepeal oli ta jõudnud aasta tudeerida ka Pariisi ülikoolis.
Noormehe lühikesse elulukku võib kirjutada veel oma koguduse organistitöö ning tegutsemise giidina mitmetes Ameerika muuseumides. Viimati aga saabus ta Pariisist, kus oli viibinud kolm kuud, tõlkides seal prantsuse keelest inglise keelde Prantsusmaa baptistikoguduste ajalugu käsitlevat raamatut. See on ta enda sõnul mõeldud peamiselt ameeriklastest kirikuajaloolastele ja misjonäridele.
Noore sõbraliku ameeriklase koguduse töösse lülitumisest tunneb Jõgeva baptistikoguduse pastor Margus Kask siirast heameelt. See asjaolu toob elevust koguduse ellu ja aitab temagi tööd mõneti kergemaks muuta. Juba täna alustatakse kahekesi koguduse pastoraadis alfa-kursusega ehk kristluse põhitõdesid tutvustava loengusarjaga, mis edaspidi igal neljapäeval kõikidele avatud on, kes end usuasjadega kurssi viia soovivad. Järgmisel teisipäeval aga hakkab James samas kõikidele soovijatele inglise keele kursust andma.
Ühtlasi on James valmis mängima jumalateenistustel klaverit ning see on muusikust pastorile Margus Kasele samuti väga meeltmööda. Esimesel jumalateenistusel ja kogudusega tutvumisel oli James vapralt kaasa laulnud eestikeelsed laulud ja äratanud oma kandva häälega kõigi tähelepanu.
Jõgeva paistab suurem kui tegelikult
Kahe nädala eest Jõgevale tulla polnudki James?il tegelikult päris esimene kord. Tutvusreisi oli ta teinud juba mullu oktoobrikuus. Nüüd ütleb ta näinud siin juba kahte aastaaega ning ootab suure huviga ka kevadet ja suve. Oktoober oli talle tundunud küll väga ilus, aga ka lumine linn meeldib väga.
James?i arvates paistab Jõgeva alguses tegelikult suurem, vähemalt suurte majade järgi otsustades. Nii Jõgeval kui ka Eestis üldse on tema arvates inimesed kenad ja teenindus tasemel. Tallinnas üllatas teda aga just kaasaegsus. “Tulin oktoobrikuus Tallinna Peterburist. Võrreldes sealsega oli Tallinnas kõik eriliselt puhas ja modernne. Tallinn meenutab mulle millegipärast väga Saksamaad,” ütleb peaaegu kogu maailma läbi rännanud noormees.
Käimata olevat tal veel vaid Rootsis, Norras ja Taanis, kuhu ilmselt Eestist tunduvalt kergemini pääseb kui Ameerikast. Eestimaal on ta jõudnud käia veel Tartus, aga tahab jõuda teistessegi linnadesse ning muidugi näha Eestimaa saari. “Kõige meeldivam on aga ikka kohtuda inimestega,” teab James.
Toreda mulje jättis kokkusaamine Jõgeva laulumeestega. “Kodus laulsin ka kirikukooris, aga meeskoor on siin palju parem ja mehed oskavad noodist lugeda,” leiab James ning loodab, et saab koos Jõgeva meeskooriga ka Tallinna laulupeo kaasa teha. Kui James?ilt küsida, kas ta on Jõgeval ka millegi üle üllatuda jõudnud, siis ütleb ta, et vahest ainult mõnede pisikeste asjade pärast. Näiteks olevat talle äärmiselt huvitav tundunud see, kui mööda minnes nägi, kuidas üks daam lapiga akent pesi.
James on kindel, et mõne kuu pärast teab ta siinsest elust hoopis rohkem. Võib-olla oskab ta siis täpsemalt öelda sedagi, mis võiks saada temast poole aasta möödudes. Praegu ütleb ta peas keerlevat tuhandeid ideid. Välistatud pole seegi võimalus, et ta Tartu Ülikoolis õppima asub.
VAIKE KÄOSAAR
