Mustvees tegutsev vabatahtlik järvepääste osutab päästeabi Peipsi järvel Kalma külast kuni Mustvee linnani, vajadusel ka kaugemal. Mismoodi järvepääste käib ja kuidas on spetsiaalses ülikonnas vees olla, proovisime omal nahal järele.
Vabatahtlikud järvepäästjad said oma varustusse juurde kaks naistele mõeldud päästeülikonda. „Need on spetsiaalselt päästjatele tehtud ülikonnad, mis vett sisse ei lase. See oligi enne probleem, et meeste jaoks tehtud ülikonnad naistele ei sobinud ja vesi tuli sisse. Kui on soojad ilmad, pole hullu, aga kui vesi on külm, siis hakkab kiiresti väga jahe,“ selgitas Mustvee vabatahtliku järvepääste MTÜ juhatuse liige Kaupo Kaasik.
Päästjad said toetust rahandusministeeriumi rahastatavast kohaliku omaalgatuse programmi 2017. aasta sügisvoorust ning 2000 saadud euro ja omaosalusega sai soetada kaks Ahvenamaal toodetud ülikonda, mis jäävad vabatahtlikke päästjaid ilmselt pikaks ajaks teenima. „Minu ülikond on vastu pidanud kaheksa aastat,“ sõnas Kaasik, kes kasutab enda oma tihti ning lisaks päästele ka inimeste koolitamiseks.
Kui Kaupo Kaasik alguses mainis, et ülikonnaga vees müttamine ja harjutuste tegemine võib veidi sõltuvust tekitada, ma teda ei uskunud. Poolteist tundi hiljem sain aru, millest ta räägib.
Põhjuseid, miks igaüks võiks teada, kuidas vees tekkinud ohuolukorras käituda, ei pea kaugelt otsima. Hiljaaegu päästis 12aastane poiss emalt õpitud võtetega Viljandis vee alla vajunud kuueaastase lapse elu. Lisaks oskusele teisi päästa tuleb keskenduda sellele, kuidas appi tõtanud päästjate tegevust lihtsamaks teha ja end nende tulekuni soojas hoida.
Veel enne ülikondadesse pugemist paluti ära võtta kividega sõrmused ja kõrvarõngad, seda põhjusel, et need võivad ülikonna materjali kahjustada. Päästeülikond ise on esmapilgul suur, kuid ei pea muretsema, sest kui õhk välja lasta, tõmbub see tugevalt keha ümber.
Ülikonda pugemine on omaette katsumus ning võtab juba enne vette jõudmist veidi võhmale. Pidagem meeles, et päästjatel tuleb end valmis seada paari minutiga. Algajana kulus selleks oma kümmekond minutit, kuid vilumus tuleb ajaga. Kõige raskem oli ülikonda saada pea ja käed, sest tugevad kummist varrukad ja kaelus peavad kõvasti keha ümber hoidma, et vett sisse ei pääseks. Teine nõks on lukk. See tuleb nimelt kõvasti kinni tõmmata, sest muidu on vesi ülikonnas ja olemine muutub ebameeldivaks.
Katsumus katsumuse järel
Esimene katsumus on vette saada. Kuna ülikonna kummikutega on märjalt betoonslipelt vetteminek libe, tuli ettevaatlikult minna ja end kolme punkti tehnikaga vette aidata. See tähendab, et libisemise vältimiseks peavad keha kolm punkti korraga maas olema. Turvalisem on vette jõuda põlvedega astudes. Teine katsumus on ülikonnast õhk välja saada, sest Michelini mehikesena võib veele hõljuma jäädagi. See on küll ütlemata mõnus, ent ebapraktiline. Õhu välja surumiseks tuleb kaelusest kinni võtta ja õrnalt tõmmata. Esimese protseduuri tegime juba maal, kuid osa õhku jäi ikkagi sisse. Kui õhk on väljas, tõmbub ülikond tugevamini vastu keha ning täispuhutud inimõhupalli tunne kaob. Seejärel tuleb katsumus number kolm ehk jalad põhja. See ei ole nii kerge, kui tundub, sest esimesed üritused nurjuvad ning ma olen taas selili nagu abi vajav kilpkonn. Kuid kui nõks kätte saada, tuleb oskus kiiresti. Nimelt tuleb põlved vastu rinda tõmmata ja jalad põhja suruda.
Järgmise etapina hakkame harjutusi tegema. Kaasik palub kaugemal oleva laevani ujuda. Ujumine on veidi raskem, ent tehtav. Laeval olevad inimesed elavad isegi veidi kaasa ning üks noormeestest uurib, ega palav ei ole. Kui järele mõtlen, siis ei ole, hoopis mugav ja päris mõnus.
Edasi on käes uue harjutuse aeg, nimelt õpime rongi ujuma. See võimaldab rohkematel inimestel vähema vaevaga ja kiiremini ühest punktist teise jõuda. Rongi võtmine käib kiirelt, selleks tuleb eesolija jalgade vahele pugeda ning tugevalt kinni hoida. Edasine on lihtne: esimene hakkab kätega tõmbama ning teised järgivad esimest.
„Alus hüljata!“
Järgmine harjutus õpetab, kuidas teha nii, et mitmekesi kiiremini soojem hakkaks. Selleks palub Kaupo Kaasik meil tihedalt üksteise vastu tulla ning põlved ettepoole tõmmata. Siin peab meeles pidama, et nii põlveõndlad kui ka kaenlaalused tuleb tihedalt kinni tõmmata, et soojakadu oleks minimaalne. Niiviisi koos olles leiaksid päästjad meid paremini ja saaks vähema aja- ja vaevakuluga kokku korjata.
Lõpuks istume paati ning sõidame Peipsi järvele, kus meid ootab viimane harjutus. See pole kergemate killast ning nõuab omajagu julgust. Nimelt palub kapten aluse hüljata. Lihtsamas keeles tähendab see seda, et paadist tuleb viivitamatult lahkuda. Ka selleks on eraldi nipp. Esiteks tuleb kinni hoida päästevestist, et vette kukkudes vest kindlalt püsiks ja rõhk seda lõhki ei lööks. Ka ninast võiks kinni hoida, kuid see on oma mugavuse nimel. Ning siis tuleb vette… astuda. Minu kõhklused, mis vägi sunniks mind küll vabatahtlikult keset Peipsi järve paadist vette minema, lükati ruttu ümber. Nii tuli värisevate jalgadega paadi äärele ronida ning astuda. Sellisel hetkel käib peast läbi kümneid mõtteid ning lisaks küsimusele, miks ma seda teen, valdab mind aukartus korraga nii vee kui ka päästjate ees. Siis ma astun. Järgmisel hetkel tõmbab päästevest mu taas pinnale ning on veidi kergem tunne. Järgmine väljakutse on paati saada. See on vajalik siis, kui on juhtunud õnnetus ja päästepaat appi tuleb. Enese vinnamine olukorras, kus liikumist takistavad ja kaalu lisavad ülikond ja päästevest, on omaette ooper. Lõpuks see õnnestub, kuid omajagu aitab Kaupo siiski kaasa.
Taas kuival maapinnal olles peab tõdema, et kõik need oskused kuluvad marjaks ära. Sisimas loodan, et neid mitte kunagi kasutama ei pea.
KERTTU-KADI VANAMB
