Kitsis ja mitte eriti sõbralikus maailmas, kus lahtimõtestamist ei vaja mitte inimestes sageli esinev kurjus, vaid ajuti avalduv vooruslikkus, esitan endale sageli selliseid küsimusi. Või tuleb küsida nii vaid Eestis? Ei tea. Olen elanud siin ja tunnen süüd, kui näen, kuidas nõrkadele tehakse liiga.
Miks antakse parteikassasse tuhandeid?
Ent siis kuulen, et kuskil seal, kus liigub maksumaksja raha, on inimesed helded ja lahked ? parteisõdurid annetavad oma erakondadele kümneid tuhandeid kroone. Kas tõesti on erakondade näol tegu vaestemajadega, mis taolise abita hakkama ei saa? Kas tõesti on parteisõdurid minetanud igasuguse isekuse ja kadeduse ning asunud isikliku eeskuju kaudu maailmale vooruslikkust õpetama?
Arvan, et olemata erand, on see siiski erandlik. Kuid miks seda tehakse? Kas selline käitumine põhineb ehk altruistlikel motiividel? Või on õigus neil, kelle meelest maksavad parteisõdurid nii vaid oma olevate või tulevaste ametikohtade eest? Et südametunnistus on lakanud toimimast ja määravaiks on silmapiiril terendavad hüved?
Ent küllap on ka neid, kelle meelest taotletakse vaid kuulsust ja prestii?i, mida hiljem vahetada praktilisemate asjade vastu. Või et altruismi kaldutakse seetõttu, et heastada mõnd avalikuks tulnud kelmust.
Privilegeeritud eluga pole tavakodanikul asja
Juba ammu elavad erakonnad, mis põhiseaduse kohaselt peaksid tugistama demokraatlikku elukorraldust, mingit salapärast ja privilegeeritud elu, millega tavakodanikul pole asja.
Sest tavakodanikule, kes pole samuti liialt vooruslik, suuremeelne või koostöövalmis, on ligimesearmastus ja kaastunne veel loomuldasa omased. Isekus ja omakasu, mida samuti ei peaks häbenema, jätavad üha enam ruumi ühiskonna või selle grupi ühishuvidele, kuhu arvatakse end kuuluvat.
Küllap selline ongi kodanikuühiskond, kuhu pürime. Ühiskond, mille loojaks ei ole mitte üksnes üksikisiku kasu, vaid ka ühishüve. Jah, pigem ühiskasu, inimlik solidaarsus.
See, et maksuseadustesse sisse kirjutatud sponsorlust ja annetamist motiveerivad erisused kalastavad tegelikult omakasu, ei pisenda sponsorluse rolli parema ja ehk ka kõlbelisema ühiskonna kujundamisel.
Kui annetamine ja kõigini ulatuv heaolu muutuvad normiks ja harjumuseks, kui ühishüvele suunatud tegevus saab igapäevaseks, asendades üksnes sellest jutlustamise praktilise tegevusega, siis võidavad kõik. Nii need, kes annetavad, kui need, kelleni abi jõuab.
Kui vaid ei oleks nii, et heateo saaja annab heategu vastu võttes ära ka mingi osa oma vabaduses. See ju ei olnud ometi eesmärk, või kuidas?
IGNAR FJUK, arhitekt
