Jõgeva jaoks on siin sündinud ja kasvanud Alo üks sümboleid. Tema laulud sulatasid lahti jääkamakad enamiku eestlaste südamete ümbert ja muutsid pilgud julgemaks. Samas saame teda siin Jõgeval täie õigusega oma poisiks pidada.
Laulude tähtsusest rohkem ei räägi. Ilmestagu seda kauget ja samas lähedast sünnipäevalehvitust üle aegade ulguvete lihtsalt mõned isiklikud seigad. Minu jaoks oli Alo ju eelkõige parim sõber, alles siis tuli muu.
Mõned Alo sünnipäevad
Mäletan, et esimest korda käisin Alo sünnipäeval täpselt 35 aastat tagasi, kui olime kolmandas klassis ja ta sai kümneseks. Tore sünna oli, korralikus eramajas, külalised tundusid kah sellised tublid lapsed, korraldati mänge ja puha. Mina olin veidi teistmoodi. Kinkisin talle sellise imeliku pastaka ja taskulambi ristsugutise, millega sai pimedas kirjutada, kuid mis tegelikult oli täiesti mõttetu asi. Aga Alo viisaka inimesena ütles, et see oli parim kink.
Koolipõlve sünnipäevad olid, nagu ikka. Hiljem Alo eriti sünnipäevi ei armastanud, vahel pidas, vahel mitte. Kui tema konservatooriumis ja mina ülikoolis õppisin, sõitsin kord tema sünnipäevaks Tallinna. Läksime sõber Auletit otsima, kes töötas Toompeal mingis tohutus sürrealistlikus majas ahjukütjana. Auletit polnud, aga uksed olid lukust lahti. Istusime siis ühes suures raamatuid täis toas nagu kummitused hea mitu tundi ja ajasime juttu. Lahkusimegi sealt kedagi nägemata.
Teinekord samuti ülikooli ajal sõitsin Tallinna ja kuna lavakas õppis siis ka meie klassivend Aare Tilk (filmirezisöör, praegu tegutseb produtsendina Hollywoodis), kellel oli Aloga samal päeval sünnipäev, ostsin kingitusteks kaks punast plastmassist mõõka. Siis nad olid seal kontsi ühikas terve kambaga õhtuti vehklemisvõitlust pidanud.
Kui ise olin esimest aastat päriselt Tallinnas, sai Alo 25. Tollal elas ta Pelgulinnas, mina Kalamajas. Saime sel päeval juba üsna hommikul kokku, sõitsime Nõmmele ja istusime siis kahekesi pea terve päeva kuskil Glehni lossi lähedal pargis ning rüüpasime valget veini. Päike paistis, hästi lahe oli olla. Kõik oli veel ees.
Kui Alo sai 29, pidas ta oma elu suurima sünnipäeva, tehes kontserdi Linnahallis ning pärast peo Nõmme kõrtsis. Teel peopaika jutustas Peeter Volkonski bussis, et tegelikult on tema Alo laulude sõnade autor, Jüri on vaid variisik. Mina mängisin rõõmsalt kaasa ja kinnitasin seda. Pooled inimesed uskusid kah, pärast oli lahe naerda. Samal päeval sai Mart Laar 30, ning oli Alo 29. sünnal. Järgmisel aastal, kui Alo ise sai 30, oli tema Mardi 31. sünnipäeval.
Esimene ja viimane laul
Esimene päris laul, mille Aloga koos tegime, oligi ?Ei ole üksi ükski maa?.
Siiski, kui päris täpne olla, olin kirjutanud varem Alole kolm salmikest ühe telenäidendi, millele ta muusika tegi, lõpu jaoks. Läksin lihtsalt tema poole, ja ta ütles et tal on lõppu tingimata vaja natuke laulu, kohe pean sõnad kirjutama, homme on tähtaeg. Ei ma tahtnud, aga no sõbral oli häda käes. Kuid see looke läks käiku anonüümselt.
?Ei ole üksi ükski maa? sündis nii, et Alolt telliti Tartu levipäevade jaoks ühislaul, mida Raekoja platsil ?rahukontserdil? ette kanda. Alo ütles, et tahab kirjutada fosforiidivastase loo, kuna see oli 1987 kõige kuumem teema, millele kõik kaasa elasime.
Pöördus Alo siis minu poole, et pean sõnad kirjutama. Ma ei tahtnud sellest algul kuuldagi, ütlesin, et meil ju nii palju häid tekstide kirjutajaid, las nemad, ma pole ju ühtki lauluteksti teinud. Mul oli küll koos ja juba ka kirjastuses heaks kiidetud luulekogu käsikiri, ent luuletused ja laulutekstid on minu jaoks olemuselt kaks täiesti erinevat asja.
Aga Alo käis ikka peale, ütles, et sind ma usaldan, jumal teab, mis teised kokku kirjutavad. Olime ju kolmandast klassist pinginaabrid olnud ja kõik asjad aastate jooksul omavahel läbi arutanud. Ta teadis mu üsnagi radikaalseid hoiakuid väga hästi. Lõpuks mõtlesin, et kurat, äkki kirjutavad teised tõesti liiga ara teksti, jälle vaid väikesest vaesest vaevatud Eestimaast, tuleb vist ikka ise teha.
Nõnda tööl mõtiskledes tuligi pähe maakondade, kes peavad üksteist aitama, kujund ning pealkiri ?Ei ole üksi ükski maa?. Helistasin Alole, asi sai tehtud ja läks enneolematult kuumalt peale. Muide, täiesti vale on mitmest kohast läbi jooksnud väide, et algtekst ei sobinud: muutsin vaid kahte rida ja keeldusin kategooriliselt asendamast refräänis sõna ?Virumaa? sõnaga ?Eestimaa?, nagu mingi ametnik oli nõudnud.
Aasta hiljem, kui oli vaja teha “Eestlane olen ja eestlaseks jään” ning teisi laule, ma enam vastu ei puigelnud. Alo ütles vaid, et Jüri, unusta nüüd oma intellektuaalsed luuletused ära, tuleb kirjutada nii, et see kõigile kohale jõuaks. Läks vist õnneks.
Omamoodi sümboolne on paraku ka meie viimase ühise loo lugu. Selleks jäigi meie kooli, Jõgeva Gümnaasiumi laul. Üks rahutu ring oli täis tiksumas, kuigi me seda ise tol hetkel veel ei teadnud. Aga see kool oligi ju koht, kus me esmakordselt kohtusime ja sõbraks saime.
Ajaga silmitsi
Alol on pikem instrumentaallugu ?Ajaga silmitsi?. Just selle pealkiri võtab ehk kõige selgemini kokku tema oleku ja olemuse, korraga nii rikka kui raske rännaku läbi aja.
Kui pärast Alo surma maalis Ilmar Kruusamäe, kah Jõgeva poiss, Alost portree (seesama, mis praegu Jõgeva Gümnaasiumi aulas), helistas ta mulle ja küsis, mida pildi nimeks panna. Hoobilt ma ei osanud vastata, aga kui ta järgmisel päeval uuesti helistas, pakkusin ?Ajaga silmitsi?. Ilmar ütles kohe: kõik, kõik, nii ongi.
Mõtlesin, et ega kaks ilma kolmandata ju jääda ei saa ning kui olin lõpule jõudnud Alole pühendatud mälestusluuletusega, sai seegi pealkirjaks ?Ajaga silmitsi?.
Alo oli omamoodi kevadekuulutaja kogu Eestile. Kevadel ta sündis, kevadel ta suri, kevadel kõlasid kõigepealt ka kaunimad laulud. Lehvitan Sulle siitilmast, sõber Alo, ikka kevadiselt.
JÜRI LEESMENT
