Valmeco sai firma nimeks sellepärast, et selle loojate äriplaan põhines valumetalli ja metsa müügil. Metalli oli viisteist aastat tagasi Eestis võtta küll: maagikaevanduse aset täitsid näiteks Tartu lennuväli ja Utsali polügoon.
“Utsalis oli terve raba õppustel sihtmärgina kasutatud vanu lennukeid täis,” ütles ASi Valmeco juhatuse esimees Rein Mõts, kes kolmekümne Jõgeva KEKis töötatud aasta jooksul ka metallivaluga lähedalt kokku oli puutunud. “Ostsimegi kokku lennukeid ja tankette, sulatasime ümber ja müüsime välismaale. Saadud valuuta võimaldas osta raielanke ja algelise üheraamilise saekaatri ning saematerjali välja vedama hakata.”
Veel jõudis firma algaastatel pehmet mööblit valmistada ja remontida ning Uku bussipeatuse juures õlleaeda pidada. Tänase põhitoodangu ? prussmajadeni ? jõuti üheksa aastat tagasi, mil osteti ära ja rekonstrueeriti kunagi Jõgeva MEKile ja seejärel Inreko Metsale kuulunud amortiseerunud tootmishooned Välja tänavas ning sisustati need vajaliku tehnikaga.
“Puidutööstuse käivitamise tegi keeruliseks asjaolu, et siinses põllumajanduspiirkonnas polnud vajaliku kvalifikatsiooniga tööjõudu võtta,” meenutas Rein Mõts. “Jõgeva leivakombinaadi puidutsehhi kogemusega Maidu Anslan oli esimene mees, kes prussmajade tsehhi tööle sai võetud ja tema aitas juba järgmisi tööletulijaid välja õpetada.”
Esimese Saksamaale läinud aiamajade koorma komplekteerimist mäletab Mõts siiamaani kui õudusunenägu: kogemusi polnud ju kellelgi, aga eksida ei tohtinud, sest esimesest koormast sõltus kogu äri edasine käekäik.
Vanglad Gröönimaale
Saksamaa on Valmeco prussmajade põhituruks jäänud tänaseni. Suur hulk aiamaju läheb otse sealsele Baumarketi kauplusteketile, ent maju tellivad ka firmad, kes neid ostjate soovil püsti panevad.
“Saksamaal on selline komme, et inimene maksab raha ette ja kokkulepitud ajaks ? tavaliselt umbes kuu aja pärast ? peavad maja detailid kohal olema,” ütles Rein Mõts. “Sakslaste nõudmisi pole just lihtne täita, sest naeratavaid mehi seal palju ei kohta, aga kui me täita ei suudaks, siis meilt rohkem ei ostetaks.”
Peale Saksamaa müüakse prussmaju ka Hollandisse ja mujale. Kõige eksootilisem koht, kuhu Valmeco maju on teinud, on Gröönimaa. Kaks sinna tarnitud maja olid mõeldud vanglaks. Aga välja nägid need nagu tavalised majad: kuna Gröönimaalt keegi niikuinii jalgsi kuhugi ära ei kõnni, ei peeta seal vangla põgenemiskindlust just oluliseks.
Kõige rohkem on Valmecos tehtud nn Oregon-tüüpi aiamaju, mida valmib igal aastal umbes 600 tükki. Ent täidetakse ka üksiktellimusi, st tehakse konkreetsele kliendile sobiv maja. Kui algaastatel tulid projektid Saksamaalt, siis nüüd saadakse faksi teel tavaliselt vaid paberilehele kritseldatud lähteandmed ja ruumilahenduse visand, mille põhjal Valmeco projekteerijad Jaan Kalda ja Meigo Anni spetsiaalse arvutiprogrammi abil projekti valmis teevad. Kui see tellijaga faksi või meili teel kooskõlastatud, läheb maja töösse.
“Kuna suudame olla paindlikud ja valmistada umbes paarisadat eri tüüpi maja, siis meil töö- ega turupuudust karta pole,” ütles Rein Mõts.
Paindlikkuse eelduseks on aga oma saekaater: kui meestele käsk kätte anda, on sobivas mõõdus saematerjal paari tunni pärast kuivatis. Valmis saematerjali sisse ostes peaks hiromant olema, et ennustada, mida ja kui palju vaja läheb. Samas hakkavad Venemaa palgikraanid üha koomale tõmbuma. Hiljuti Venemaal käies kuulis Mõts, et Putin ei tahtvatki enam palki üle piiri lubada, vaid ainult saematerjali. Aga Valmecos kasutatavast puidust tuleb 60 protsenti just Venemaalt.
Säästlikkuse suunas
Palki pole lihtne saada Eestistki: Stora Enso ja teised suured tegijad on suure osa raielanke kokku ostnud ning müüvad millal, millise hinnaga ja kellele tahavad. Valmeco-sugustele väikestele tegijatele nad eriti müüa ei taha.
Teine mure on see, et Jõgeva tööjõuvarud hakkavad ammenduma: selliseid mehi, kes ka ilusa ilmaga tööle tuleksid, kes suudaksid täpsete masinate taga täpset tööd teha ja kuni tuhandest detailist koosneva majakomplekti veatult kokku pakkida ning kes valel ajal ja vales kohas õlut ei jooks (puidutööstuses võib vindisena kähku kätest ilma jääda!) ja suitsu ei teeks (puidutsehh on ju kui püssirohutünn!), polegi enam kuskilt juurde võtta. See tähendab, et tootmist saab laiendada vaid puidu- ja tööjõusäästlikke tehnoloogiaid kasutusele võttes.
Tulevikus kavatseb Valmeco näiteks käivitada puidust pakettakende tootmise (väikest viisi tehakse neid juba praegu) ja osta Hundeggeri firmalt suurte puitmajade tootmiseks sobiva automaatliini. Enne tuleb muidugi selgeks teha, kas neile toodetele ka turgu leidub.
Puiduga käiakse Valmecos säästlikult ümber praegugi: praakdetailid liimitakse sõlmjätke meetodil kokku ja lõigatakse uude mõõtu, inetud kohad puuritakse välja, täidetakse oksast valmistatud korgiga ja lihvitakse siledaks. Isegi saepuru, höövlilaastud, puukoor ja väikesed klotsid müüakse kütteks või muuks maha.
“Ainult sae hääl jääb ära kasutamata,” muigas Rein Mõts.
Lisaks prussmajade tootmisele toodab Valmeco arvestatavates kogustes betooni ning müüb neli aastat tagasi Jõgeva linna piiril avatud Uku keskuses ehituskaupu. Kuigi Valmeco võib kiidelda realiseerimismahu iga-aastase 10?15-protsendilise tõusuga (2003. aastal 43, 2004. aastal 49 ja 2005. aastal 60 miljonit krooni) ning sellega, et suudab kolm-neli miljonit igal aastal tootmisse tagasi investeerida, peab Rein Mõts oma firma suurimaks varanduseks väljaõppinud ja kohusetundlikke töötajaid, keda on kogu ettevõttes 150.
“Masina muretsed veel uue, raha saad pangast juurde, aga head töötajat ei asenda miski,” tõdes Rein Mõts.
Firma omanikud, kelleks on peale Rein Mõtsa veel kolm eraisikut, on omalt poolt püüdnud inimestele head töötingimused luua. Augustis Väike-Maarjas toimuvatel Valmeco suvepäevadel antakse esimest korda välja ka firma kuld- ja hõbemärgid: esimestega tunnustatakse kümme ja teistega viis aastat Valmecos töötanuid.
RIINA MÄGI
