Paljud suhtusid skeptiliselt 1. juulist toimunud alkoholiaktsiisi 25% langetamisse ning kahtlesid, kas see samm ikka toob Tallinnast pagenud märjukeselembelisi soomlasi ning piiri taha ostma putkanud kaasmaalasi Eestisse tagasi.
Tegelikkus üllatas isegi ametnikke, sest esialgsetel andmetel kasvas üldine laekumine 40% ja kange alkoholi osas koguni 174%. Vähenes alkoholi toomine Lätist ning ka soomlased olid Eestist tunduvalt rohkem märjukest ostma hakanud. Rahandusminister Martin Helme heas tujus, sest eelkirjeldatu tõi maksuraha Eestisse tagasi.
Mitmed vead järjest
Samas põhjustas samm Eesti ja Läti vahelise aktsiisisõja. Nimelt hakkas naaberriik võitlema eelarvesse laekumata jääda võiva ligi 80 miljoni euro suuruse tulu nimel ning langetas 1. augustist kange alkoholi aktsiisimäära 15%.
Märjukese hinna kergitamisel unustasid eelmised Eesti valitsused juba vahva sõdur Švejki ajast pärit tõe, et valitsus, kes tõstab õlle hinda, kukub. Vigu tehti veelgi, sest ei uuritud naaberiikides (eelkõige Lätis) müüdava alkoholi hinnataset. Mistõttu hakati Eestist ning ka Soomest viina ja õlle järele sõitma Lätti ning elavdati niiviisi piirikaubandust.
Tagajärjed on teada, sest valijad eemaldusid valitsuskoalitsiooni erakondadest. Nii juhibki Eestit uus valitsuskoalitsioon (Keskerakond, EKRE ja Isamaa).
Eelmises valitsuses olnud sotsid tegid eelgi vigu, sest nende initsiatiivil kohustati kauplusi 1. juunist paigutama alkohoolseid jooke teistest kaupadest eraldi ning piirati nende nähtavust. Piltlikult väljendades saagisid sotsid rahvale arusaamatult karmi alkoholipoliitika elluviimisega ise oksa, millel kogu valitsus ja nad ise istusid.
Nii ei kiitnud valijad sotside tegusid heaks ning nende valimistulemused kukkusid järsult, mistõttu jäeti nad valitsuskoalitsioonist välja.
Kuigi alkoholiaktsiisi osakaal moodustab Eesti eelarve tuludest ainult kolm protsenti, on kavandatud summaga kulude planeerimisel arvestatud. Pealegi on tarbimismaksuna käsitletavat alkoholiaktsiisi teiste maksudega võrreldes lihtsam tõsta (tegu on ju pahelise käitumise maksustamisega) ja sellega ka eelarve auke lappida.
Samas tuleb kulusid kärpima hakata isegi juhul, kui aktsiisi maksuraha laekub planeeritust näiteks 50–100 miljonit eurot vähem (nagu juhtus).
Aktsiisitulud kui ülelaekumine
Nii et rääkigu poliitikud ja valitsusametnikud pealegi, et võitlevad liigjoomise vastu. Tegelik aktsiisimäärade tõstmise eesmärk on ikkagi riigikassa täitmine. Ka võimas Nõukogude Liit seisis püsti viinapudeli najal. Jämedalt öeldes piisas vaid alkoholivastasest propagandast ja piltlikult väljendades viinapudeli alt ära tõmbamisest, kui suur koloss kokku kukkus.
Rääkigu propagandistid mis iganes, nii on see olnud juba ammustest aegadest ning on ka tulevikus.
Mida siis ette võtta? Allakirjutanu arvates ei pea alkoholiaktsiisist laekuvaid tulusid arvestama eelarve tulude ja kulude tasakaalu planeerimisel, vaid neid tuleks käsitleda ülelaekuvate tuludena. Ainult niimoodi tegutsedes ei pea rahandusministeeriumi ametnikud alkoholiaktsiisi tulude laekumist pingsalt jälgima ega kartma eelarvesse tekkiva augu pärast.
On tehniline küsimus, kas alkoholiaktsiisist laekuvaid tulusid saab juba täna täies ulatuses viia ülelaekuvate tulude reale, või tuleb seda teha sammhaaval. Eks analüüsid näita, kuidas on mõistlikum tegutseda.
Kui eeltoodud viisil toimima hakatakse, siis saab ka sotsiaalministeerium rahulikult keskenduda alkoholivastasele propagandale ega pea nii-öelda kaigaste kodaratesse loopimise pärast kartma meediat, poliitikuid ja rahandusministeeriumi ametnikke.
Raivo Sihver, vabakutseline ajakirjanik
