Aleksander Mandri, võimekas jäähokimängija ja kiiruisutaja

Möödunud nädalal lahkus 83. eluaastal igavikku Jõgevamaa spordiajaloo üks mitmekülgsemaid ja värvikamaid mehi – Aleksander Mandri (1930 – 2012). Ta alustas sõjajärgsetel aastatel eduka jäähokimängijana ning pühendus hiljem kiiruisutamisele, kuuludes üheksa hooaega Eesti koondisse kõrvuti olümpiavõitja Ants Antsoniga.

Esimest spordiinnustust sai Mandri 1930. aastate lõpul Jõgeva Kalju jalgpal­limeeskonna mänge vaadates, kuid esimene suur kordaminek tuli hoopis kergejõustikus: sõjasuvel 1944 tuli ta palliviskes Tartu­maa noortemeistriks. Edasi tulid jäähoki ja jalgpall. 

Mängumehi oli siis Jõgeval palju

Mandri mängis Jõgeva keskkooli esimeses kuldses meeskonnas, kes krooniti 1948. aastal Eesti koolinoorte meistriks.

“Mängisin kaitses. Kui 1950. aastal Jõgeval esimene esindusmeeskond Kalev moodustati, olin ühes paaris Tamme Peetriga. Hiljem, pärast sõjaväeteenistust, kui Jõgeva Jõu kapteniks määrati, moodustasime ühe kaitsepaari Kroodo Hillariga. Mängumehi oli siis Jõgeval palju. Oli, kelle vahel valida,” rääkis Mandri, “Surts” ,nagu hokimehed teda hüüdsid, aastapäevad tagasi. Rajooni meistriks jõudis ta aga veel jalgpallis ja isegi poksis.

Hokimängijana jätkas Mandri 1953-1955 Tallinnas Nõukogude armees aega teenides juba TOM-i (Tallinna Ohvitseride Maja) meeskonnas. Eesti meistrivõistlustel saadi parimal aastal 7. koht, kuid 1955. aastal võideti Tallinna karikas. Jõgeval jätkas Mandri hokimänguga 1956. aastal, mil ta aitas Jõu meeskonnal saavutada  Eesti karikavõistlustel kolmandat kohta. Kolmel aastal viis aga kaptenina Jõgeva meeskonna spordiühingu Jõud meistriks. 

Uus lemmikala – kiiruisutamine

1958. aastal sai temast võitu uus lemmikala – kiiruisutamine. “Tegelikult tegin esimese stardi juba 1950, tulles ETKVL-i meistrivõistlus­tel 500 m kolmandaks. Pärast seda jäi kiiruisutamine sinnapaika,” meenutas ta aastaid hiljem. Kui aga 1958. aastal toimus Võrus I Eesti maanoorte talispartakiaad, pidi Mandri lisaks jäähokimängule võistkonna huvides startima ka kiiruisutamises.

Ja kui spordiühingu Jõud kiiruisutreener Silvi Laurits 1959. aastal Jõgevale sõitis ja Mandrile treeningukavad koostas, jäigi hoki kõrvale. Möödus vaid paar aastat ja juba 1961. aasta talvel mahtus ta juba kindlalt Eesti koondisse koos Ants Antsoni ja teiste tippudega. Suurvõistluste tuleprooviks kujunes 3.-13. veebruarini Alma-Atas toimunud suurejooneline üheksa liiduvabariigi spordiühingu matškohtumine. Mandri näitas, et vastupidavust tal on, paremini istusid pikemad maad. Kiiruisutamishooaja ülevaates tõstis spordipress eraldi esile ka üllatusmeest Jõgevalt: “Omapäraseks üllatuseks on jõgevalase Aleksander Mandri tubli tulemus “maratonis” (5. koht Eesti edetabelis ajaga 18.59,0). Mehel pole ju kodus õieti kusagil treenida. Tuleb välja, et peamine on siiski hea tahe.” 

NSVL meistrivõistlustel debüteeris aastal 1964 

Eestile kuldsel olümpia-aastal 1964 debüteeris Mandri pea 34-aastase mehena NSV Liidu meistrivõistlustel Sverdlovskis. Mitmevõistluses kogus ta eestlastest viienda tulemuse (212,993), mis oli loomulikult isiklik tippmark. Selle sees uisutas ta elu kiireima 500 m (48,4).

Järgmisel talvel kaitses Mandri Eesti spordiau Minskis toimunud kolmikkohtumisel Valgevene ja Leeduga. Mitmevõistluses mahtus ta 12. kohaga kolme edukama eestlase hulka. Spordiühingu Jõud meistrivõistlustel, kus konkurents oli neil aegadel tihe, jõudis ta aga esimese absoluutvõiduni.

Parima hooaja uisurajal tegi Mandri 1966. aastal. Tallinnas Komsomoli staadionil toimunud Eesti meistrivõistlustel tunnistas ta 5000 m ainult Ants Saksa paremust ja mitmevõistluses kuulus talle taas pronks. Eesti – Läti maavõistlusel, mille võitis Antson, oli Mandri kuues. Seejärel sõideti Siberisse, NSV Liidu II rahvaste talispartakiaadile. Sverdlovskis toimunud jõuproovil, kus mehi oli uisurajal ligi 200 (!), ei mahtunud Mandri ühelgi distantsi esimese saja hulka. Siiski olid kõik tulemused peale 500 m ta elu parimad tagajärjed. Mandri valiti sel aastal teenitult rajooni parimaks sportlaseks.

Lõi kaasa seenioride võistlustel

Uisutreener Olaf Olmann kirjutas: “Peamiselt vähese järelkasvu tõttu esineb meil tihti sportlikku pikaealisust, kuid et ligi 35-aastased A. Mandri ja E. Vaha kõigil distantsidel oma isiklikud rekordid sõidavad, seda poleks julgenud arvata.”

Veel 1967. aastal Jõu meistriks tulnud “vana lõvi” Aleksander Mandri lõi aastaid hiljem edukalt kaasa ka seenioride võistlustel. 1982. aastal võidutses ta Elva karikavõistlustel 1500 meetris ajaga 3.10,5. Seda 51-aastaselt. Kuid ka hiljem oli Mandri sage külaline Jõgeval toimunud hokimängudel.

Aleksander Mandri sportlikku joont on edasi kandnud poeg Riho ja pojapoeg Rene; viimane võistles jalgratturina hiljuti Londoni olümpiamängudel.

Teenekat jäähokimängijat ja kiiruisutajat Aleksander Mandrit meenutavad hea sõnaga kõik tänased hokimehed ja sporditegijad.

i

TIIT LÄÄNE