Suvepuhkuse ajal unustavad sageli oma kohustused ära need õpetajad, kel õpilastega suvetöö teha. Enne kooli algust kogutakse kahemehed kokku, tehakse neile rühmiti kontrolltöö, mille tulemuste alusel pannakse asi paika.
Individuaaltöö neist igaühega jäi kus seda ja teist – sellest õpetaja vaikib. Kahemehed on õpetajatele lausa nuhtluseks, neid kirutakse. Kuidas nad õpetajate silma all sellisteks said, ei vaevuta mõtlema.
Õpetaja ei vaevu mõtlema, et istumajääja on ka tema praak ühiskonnale. Harva leidub õpetajaid, kes endale tuhka pähe raputavad.
Kas ikka õpilane on alati halb
Keegi ei taha olla halb õpetaja, aga õpilane loomulikult ei õpi! Õpilane peakski nagu sellega rahul olema, et ta on rumal ja jääbki selleks. Ajast aega on koolides mahajääjatesse nii suhtutud.
Õpetamisel esinevaid vigu arutab kooli juhtkond harva. Püsib üks kindel seisukoht: õpilased on laisad, ei viitsi kodutöid teha, segavad tundi. Süüdi on ka lapsevanemad, kes laste tööd kodus ei jälgi (ära ei tee).
Koolid näivad olevat unustanud õpikute sobivuse õpilaste eale. Sageli on need mõeldud pigem käsiraamatuteks õpetajatele või teistsugusele eale. Üsna tihti on sõnastus õpikutes väga raske, pakutava aine materjal eesti kooli programmidele mittevastav ning entsüklopeedilisi andmeid pakkuv. Selline ajaloo õpik oli 8. klassis kasutusel eelmisel õppeaastal.
Taoline õpik nõuab head kaarditundmist ja lisavahendina filme vms. Kas neid kasutatakse?
Inglise keel emakeelest olulisem?
Veel näib püsivat meie koolides joon, kus iga õpetaja püüab nõuda viimast nagu see õppeaine, mida tema annab, leiaks “põhjalikumat” kasutamist alati. Tegelik elu näitab, et selline arvamus on ekslik. Kõikidest ei saa matemaatikuid, loodusteadlasi, keemikuid ega ajaloolasi. Õpetamine ei tohi muutuda üliraskeks, küll aga arusaadavaks ning eluliseks.
Loomulikult peab õpilane end kõige enesekindlamalt tundma emakeeles – see aitab kindlustada talle identiteedi. Õpetaja peaks olema rahul, kui õpilasel on emakeeles rahuldavad tulemused.
Sageli kogeme koolides suhtumist, et inglise keelt peetakse emakeelest tähtsamaks. Taoline suhtumine peaks olema häirekellaks eestlastele, sest meid on juba niigi vähe.
Väheseks on jäänud ilukirjanduse lugemine, samas aga raisatakse mõttetult aega kirjandusteoreetilistele probleemidele. Kirjandus ja filmikunst näivad praegu võitlevat. Kirjanduse elav sõna aga aitab avada eetilisi ja esteetilisi rikkusi, seda teoste analüüsil.
Kõike kuuldes ja sellele mõeldes jõuame veendumusele: meie koolides enam ei õpetata kasvatades. Usun, et see on praegu hetkeline. Kõik õpetajad püüdku oma ainetundides ikka noorsugu kasvatada. Kui seda teha paar-kolm minutitki igas tunnis ja oskuslikult, oleks kindlasti tunda kasvatuslikku mõju noorte seas.
Mida saabki oodata koolist, kus lapsi ei kasvatata eetiliselt ja kus õpetajad ei suuda olla kannatlikud oma aine edastamisel. Õpetamine nõuab õpetajatelt kannatlikku meelt ja õpilaste armastamist.
Iga õpilase istumajäämine teeb riigieelarvesse sügava augu, aga see auk pole väiksem ka vanemate rahakotis. Ükski laps ei taha istuma jääda.
Tugev õpetaja pole see, kes taob rusikaga lauale, et tunnis oleks vaikus. Niiviisi võib tund küll jätkuda, kuid hirmu all laste mõttetegevus pidurdub, kuna neid segati ja nad ei saanud aru. Nii tekivad lüngad.
Tugev on täna see õpetaja, kes annab oma teadmised, oskused ja jõu selleks, et kõik saaksid õpitavast ainest aru. Seletage lihtsamalt, mõistvamalt.
Iga viga annab parandada, ka õpetamisel tehtud vigu, mille tõttu võis palju lapsi asjatult istuma jääda.
KALEPH JÕULU,
endine Puurmani Keskkooli direktor
